Kes mind vähegi teab ja tunneb, pakuks raudselt, et minu esimene seiklus ilma beebita saab olema raudselt kuskile restorani punast veini mekutama. Ma ise arvasin seda sama, kuni ühel hetkel avastasin ma ennast hilisõhtut Pääsküla rabast laternamatkalt. Misasi see veel on? Ega ma ise ka ausalt öeldes enne ei teadnud, kui kohale ronisin. Nimelt sain sinna kutse ja mingis meeltesegaduses mõtlesin ma, et see oleks äge idee. Ja noh, olgem ausad, siin ükspäev saadud kommentaar, et ma peaks alla võtma, sest ma olin kõhnana nii ilus, ajendas ka vähe. Trenni ma veel minna ei või, aga kõndida üks inimene ju ikka võib? Seega kutsusin Eveliisi endaga kampa, sest tema ju pidevalt seal Norra lumes sumpab ja seadsimegi sammud Hiiu poole, kus meie kogunemine pihta hakkas.
Alguses olin ma üsna ootusärevil, et mis nüüd saama hakkab. Kõikidele jagati õlilambid kätte ja raadiosaatjad taskusse. Nimelt seisnebki matk selles, et rännatakse mööda erinevaid kohti (eile siis Nõmme ja Pääsküla rabarajad) ja grupijuht räägib siis igasuguseid põnevaid fakte sellest piirkonnast. Nagu ta ise ütles, olla tegu korraga spordi- ja kultuuriüritusega. “Eveliis, ma olen KULTUURIÜRITUSEL!” sosistasin ma uhkelt. “Eveliis, ma olen SPORDIÜRITUSEL!” lisasin ma mõne sekundi pärast järjekordse uskumatu fakti.
Oi, kuidas ma selleks valmistunud olin. Käisin päeval isegi Johast läbi ja skoorisin endale (ja Marile ja Lentsile) villapesu! Müts peas, kindad käes, sall kaelas ja no täisvarustus! Hakkasimegi siis rivis astuma ja jalutasime metsa. See oli nii naljakas ja isegi muinasjutuline – nagu mingid päkapikud teel kaevandusse.
Mina sattusin täitsa rivi lõppu ja loomulikult hakkasin ma kohe mõtlema, et kui mingi mõrtsukas peaks tulema, siis ta notiks minu kindlasti esimesena maha. Vedas – ei tulnud ühtegi. Jutt Nõmme kohta oli ka tõesti põnev – rühmajuht oli nagu mingi elav leksikon, infot aina voolas. Kuna ma nüüd ise ka Nõmmekas, siis oli tõesti huvitav. Kas teie teadsite, et Nõmmele taheti kunagi lennujaama teha? Ja vahepeal ta rääkis muudest kohtadest kah, ma isegi ei teadnud, et kesklinnas on jõgi voolanud (jõe tänav, khm-khm!). Aeg-ajalt põlesid raja kõrval küünlad ja see kõik oli tõesti super lahe ja täiesti omamoodi kogemus, mis oleks olnud elamusteskaalal 100/100st, kui poleks juhtunud see väike pisiasi, et ma hakkasin üle kere valutama.
Mul on siin üks kommentaator, kes kogu aeg käib inisemas, kuidas ma pole ikka normaalne täiskasvanu ja midagi ma ette ei planeeri ja üldse mu terve eluviis on vale. No vot, kihista nüüd pihku, sest tõesti oleksin ma võinud ette mõelda, et kui ma eelmine nädal ei suutnud poodigi kõndida, siis võib juhtuda, et 2.5 tundi kiirkõndi ei ole veel päris tehtav. Umbes poole tunni pärast tundsin ma, kuidas mu puusad ja vaagen hakkasid tuld välja lööma. Jube palav oli, iga samm tegi haiget, tempo oli peal, lumes sumbata raske ja noh, ma polnud mingi 9 kuud kaugemale, kui Maxima jalutanud. Seega võib öelda, et üritasin haugata liiga suurt tükki.
Kui meile raadiosaatjad kätte jagati, siis tegi rühmajuht nalja, et kui keegi metsa eksib või maha jääb, et siis andku selle abil teistele teada. Noh, piinlesin mis ma piinlesin ja kannatasin valu, mis ma kannatasin, aga kui mul ühel hetkel lisaks valule särgi alt piima nirisema hakkasin, siis tõstsin ma käed, kukkusin elutult lumehange ja sinna ma vedelema jäin. Pidingi siis oma raadiosaatjasse kähisema, et kuulge, ma vedelen lumehunnikus ja ei suuda edasi liikuda. Eveliisi arust oli see naljakas. Tegi pilti ja naeris. Sõbranna missugune!
mina surnuna hanges vedelemas
Lõpuks hakkas imelik, et teised mu järele ootama peavad, kraapisin viimased jõuriismed kokku ja sumasin edasi. Mõne aja pärast jõudsime Pääsküla prügilani, kus vapramad mäe otsa ronisid ja mina jälle prügimäe pervel vedelesin, nagu ma kuuluksi sinna. Ja siis ma mõistsin, et ma ei suuda seda retke lõpuni teha. Ma siiralt oleks soovinud, sest see oli tõesti nii lahe kogemus ja tegelikult füüsise poolest ei olnudki nii hullu, kui mu kuradi liigesest välja käivad puusad ja vaagen poleks tuld lööma hakanud. Sest pime mets oli ilus, faktid huvitavad ja mõnus oli ennast niimoodi kambaga liigutada. Oleks ma veel natukene vastu pidanud, oleksin ma saanud metsas küünlavalgel teed juua! Aga ma ei suutnud…
Mul oli nii piinlik sellele mehele öelda, et kuule, ma lahman piima ja kõik valutab, et ma lähen nüüd koju. Parema meelega oleks ma ühes selle laternaga sinna hange vedelema jäänud, aga no ma tõesõna ei suutnud enam sammugi astuda. Seega pidin ennast kokku võtma, takso tellima ja teavitama gruppi, et ma nüüd ära lähen. Nõrk olen:/
Aga kõik olid väga sõbralikud ja ütlesid, et tempo oli tõesti peal ja et esimese korra kohta sain ma niigi hästi hakkama. Seegama ütlen ausalt, et ma tahan veel minna. Mitte küll enam talvel, aga kellel vähegi füüsis kannatab, ma soovitan just talvel minna. Talv + laternad on nii ilus! Ja nad ei silka vaid metsades. Uuel nädalal on nad näiteks kesklinnas, kus pidi ka aeglasem tempo olema. Ja Eveliis plaanib nendega Rummu karjääri minna. Terve kava leiad www.aerobike.ee. Hinnaks on minu mäletamist mööda 10€ inimese kohta, mis pole ju üldse kallis lõbu.
Te oleks pidanud nägema selle taksojuhi nägu, kui teda tellitakse pimeda prügila kõrvale, kus on 15 laternaga inimest pimeduses, nagu mingi sekt või miskit. Aga noh, tore oli, nii kaua kuni ma vastu pidasin. Kui ma kunagi vähe rohkem liikuma harjunud olen, siis lähen uuesti. Soovitatavalt lumeta. Aga teie minge ka, jumala lahe on!
Kardo sai lapsega muidugi imeliselt hakkama, kui ma koju jõudsin, siis nad tsillisid siin rahumeeli. Mina istusin ägisedes maha ja keeldusin liigutamast. Täna kõnnin ma, nagu mul oleks kaks puust jalga ja kaka püksis, aga no vähemalt ma tegin Tootsi stiili, kui tervet ei jaksa, tee pool! Tegin!