Kui ma sügisest mõnda aega üksi elanud olin, hakkasid mulle ülipaljud vanad tuttavad ootamatult kirjutama. Okei, ei, ma praegu valetan. Sellest hetkest peale, kui mu lahutus meedias teemaks läks, olin ma üks “popp inimene”. Elusees pole ma nii palju kõnesid ja kirju saanud teemal “tsaumisteed, võiks kokku saada!”. Täiesti arusaadav, uudishimu on ju piiritu ja mis oleks parim aeg vana tutvuse üles soojendamiseks, kui üks mõnus suutäis gossipit ja kuulujuttu.
Ärge valesti aru saage, ega ma pahane ole. Ja tegelikult mul oligi tol ajal vaja inimestega koos olla, sest see sekund kui ma üksi jäin, tuli mulle kass sellise hooga peale, et ise ka ei usu, seega kutsumist pahaks ei pannud. Mina sain kuskil seltskonnas švipsis peaga nutta röökida ja teised siis detailideni kuulata lugu “miks Mallukas lahutas”. Seega no hard feelings, see oli igati kahepoolne sümbioos. Umbes nagu need linnud, kes ninasarvikute pealt puuke söövad ja vastutasuks poolpimedaid hiiglasi salaküttide eest hoiatavad (see on päriselt thing, googeldage). See jääb nüüd laiema ringi otsustada, kes meist ninasarvik ja kes lind oli, aga no poindile saate pihta, onju. Sümbioos!
Kuhu ma aga jõuda tahtsin oli see, et väga paljud tuttavad tahtsid mulle kohemaid uut meest sokutama hakata. Ja väga tihti lõppes nende kiidulaul nende tuttavale mehele sõnadega: “Ja mis kõige parem, tal ei ole lapsi!”. See tundus mulle väga kummalise “boonusena”, sest teadupärast noh, mul on lapsi. Kohe täitsa mitu. Ja mulle tundus natukene naljakas hakata mehi selle pärast välja praakima, et neil lapsed olemas on. Selles suhtes, et kuna mulle päris noorukesed peale ei lähe (siinkohal no offence mu sõpsidele, kes üle 25 aastased raukadeks liigitavad :D), siis tundus mulle algusest peale üsna loogiline, et 30+ vanuses inimestel tihtipeale lapsed olemas on ja mingisuguseks veaks ma seda ei pidanud. Hoopis pigem tundus see hea asi olevat, sest ma kujutasin ette, et lapsetul mehel võib väga raske olla selles lapsemaailmas kohaneda ja aru saada sellest elust lapsevanemana.
Me kõik ju teame neid tuttavaid, kes kohe sugugi ei taha mõista, miks sa iga reede välja minna ei saa (haha, seda on praegu nii naljakas kirjutada, sest noh, kes ÜLDSE tänapäeva koroonaajastul kuskile minna saaks või tegevust suurt leiaks, aga no ma räägin siin EKA – enne koroona aega). Või need, kes ütlevad sulle, et tule ikka külla, võta lapsed kaasa, mis sellel siis häda on?! Eeem vabandage, kui hästi saate teie seltskonnas juttu puhuda ja näiteks veinikest rüübata, kui peate samal ajal vaatama, et keegi kuskil trepist alla ei kukuks, vannitoas kloori ei rüüpaks või võõrustajate portselaniga teepidu mängima ei kukuks. Kui võõrustajad lapsehoiuteenust ei paku (mida nad üldiselt siiski hoolimata lahkest kutsest ei tee), siis tänan ei, ma olen oma pärdikubandega parem oma turvaliste koduseinte vahel, ilma, et ma suurest stressamisest peast halliks ei tõmbuks.
Teeme nii, et jätame need kommentaarid nüüd heaga ära, et õpi oma lapsi kasvatama ja küllap nad siis külas käituda ka oskaksid. Tegemist on siiski ilukirjandusliku liialdusega, aga no eks enamik lapsevanemaid saavad siiski aru, mis vahe on käia lapsetus seltskonnas aega veetmas ja juttu puhumas vs see, et iga sekund keegi midagi tahab, küsib, solvub jne. Mina isiklikult olen küll oma lastega külas olles paljuuuu rohkem pinges, sest mul on tõsiselt hirm, et ma ei tea kus-mis kemikaalid vedelevad ja kus on võimalik lastel mürades midagi hävitada, aga võib-olla on see asi tõesti minus, kes teab, haha.
Ja ma kujutasin juba väga selgelt ette olukorda, kus ma tutvun mingi tüübiga ja käime väljas ja hitime off ja siis ta tuleb mulle esimest korda elus külla ja saab koheselt lapsepõlvetrauma ja jookseb minu juurest otse sinna kliinikusse, kus erakorralisi vasektoomiaid tehakse, sest null last versus kolm last tuleks ilmselt igale inimesele üsna suure kontrastina. Vaimusilmas ettekujutatud mõnusalt kaisus teleka ees vaatamine tähendab näiteks seda, et iga sekundi tagant tuleb ennast diivanilt püsti ajada, sest kuskilt kostuvad karjatused:
“Emme, TAHAN KAKALEEE!”
“Emme, Marta jälle kägistab Lendet!”
“Emme, kas sa mäletad, kuidas ma ükskord voodi kõrvale oksendasin? Eksju see oli naljakas?!”
“Emme, too juua!”
“Emme, mu jook läks ümber!”
“Emme, anna õuna.”
“MA EI TAHA SEDA ÕUNA!!”
*Siia sisestada uuesti kaader, kuidas see vaene tüüp sedasamust kliinikut otsib ja samal ajal mind igast sotsmeedia kanalist paaniliselt blokeerida üritab*
Juba ainuüksi mõte sellest, et ma peaks kohtuma mingi uue inimesega ja vähemalt esimesed paar kohtumist suuta jätta mulje, et ma olen vaimselt stabiilne inimene, kes mäletab õigel ajal netiarveid maksta ja saab muidu eluga hakkama, tundus piisavalt väljakutsuv. Rääkimata sellest, et panna sinna võrrandisse veel kolm last, kes parimatel päevadel käituvad nagu need tüübid, kes täis peaga maru sõbralikuks ja jutukaks muutuvad (halvematel päevadel nendeks, kes on maani täis, aga keelduvad magama minemast ja pissivad näiteks püksi)… selle kohta oli hea väljend, et ema, anna padruneid. Või oli see isa? Issand, ma ei mäleta, aga poindist saate aru küll, eks.
Igatahes oli mu point see, et mu tuttavate müügiargument “ei ole lapsi” oli minu jaoks pigem kohe miinuste, mitte plusside kategoorias. See osa, mismoodi on ühildada deitimist ja üldse elu siis, kui mõlemal osapoolel juba lapsed on, on muidugi hoopis teine ooper ja ehk järgmise blogipostituse teema. Ega see ka just alati lust ja lillepidu ei ole, nii palju ma võin kohe ära öelda, aga sellegipoolest tundus see osa mulle palju tehtavam, kui lastetut meest enda kaosesse liita üritada.
Ma ei kujuta nüüd ette, paljud siinsetest lugejatest on peale laste saamist uuesti sinna deitimismaailma sukeldunud (või teevad seda praegu), aga mul oleks küll huvitav kuulda, et kas teie vaatasite siis pigem neid kandidaate, kellel lapsed olemas, või eelistasite seda varianti, et ta oleks soovitatavalt lastetu? Jätame selle osa siit välja, et ma usun, et teoorias keegi endale kaaslast laste olemasolu või puudumise tõttu ainsa kriteeriumina ei vali ja ilmselt on võimalik kohaneda ka selle elukorraldusega, mida sa nn eelistanud ei oleks, aga kui me räägime siin ainult eelistustest, siis kumb teie valik olnud oleks?
*Avapildi pealkiri võiks olla “mina Tinderisse head picci tegemas” aga tegelt ei olnd krt, Samsungi reklaamkampaania shuut oli hoopis, aga ma ei leidnud siia sobivamat pilti, sry :D
The post deitimistest ja lastest appeared first on Mallukas.