Täpselt samasugune sensatsioon, nagu paar aastat tagasi olid banaanipannkoogid, on nüüd ilma õlita frititud toidud. Ainult mina vist veel keetsin ja praadisin oma roogasid nagu mingi täiesti next level pööbel. Iga viimne kui teine inimene ahhetab juba mõnda aega kuumaõhu fritüüri ümber ja suht ainus mõte mu peas on olnud, et see peab mingi scam olema :D Banaanipannkoogid küll olid. Või no olgem ausad, põhimõtteliselt kõik asjad, millest tehakse tervislikum versioon, on rohkem või vähem saepuru. Rasvas küpsetatud asjad on krõbedad ja moistid – see kerib. Aga mismoodi lambist õhuga sama saab teha?! Ja kas selleks vajalik masin pole juba ammu olemas, nimeks… AHI?
Ega ma sedasorti mõtiskluste saatel just läbi vihmasaju aknast kaugustesse ei põrnitsenud, aga alateadlik umbusk sellesse asjasse kasvas iga korraga, kui keegi jälle mõnest kuumaõhufrititud kanakoivast kuskile mõne pildi üles pani. No ei saa olla… Aga samas huvi ka suurenes, et tahaks vähemalt proovida. Ma ka inimene.
Ise ma poleks niipea selle aparaadini jõudnud ma arvan. Nagu öeldud, siis huvi oli olemas, aga see polnud kunagi päris nii aktuaalne mõte, et oleksin kuskile poodi jõudnud omadega. Aga tuli sõbrake Delimano kuller mulle suure kastitäie tavaariga ukse taha ja kae rõõmu – kurikuulus kuumaõhu fritüür samuti kõige muu hulgas kenasti olemas.
Enne kui räägin teile loo kanatiibadest, mis kogu maailma loogika vastaselt (ok mu peas valitseva loogika vastaselt) õhu käes krõbedaks küpsesid, pean veel oma uut pottide-pannide komplekti ka demonstreerima. Kuna mul oli siin enne ainult üks pott ja täpselt sama vähe panne, oli uus komplekt nagu rusikas silmaauku. Mõnikord tahaks natuke rohkem korraga keeta või praadida ja näe nüüd saangi. Loen siin, et need on lausa taaskasutatud alumiiniumist tehtud. Inimesed ikka mõtlevad asju välja, lahe.
Aga selle fritüüriga on jah nii, et kuna ma viimasel aastal jumala normaalselt toitunud olen ja võimalusel trenniski käinud, siis tõele au andes on päris hea guilt free tunne mitte rasva sisse kuugata. Mitte et ma seda muidu päevast päeva teeks, aga no ikka tuleb ette. Õhuga frittides oli tulemus selline, nagu oleks tegu millegi sellisega, millest treenerile sõnagi ei või kõssata, aga tegelt vabse pole. Igati fitlife teine.
Võtsin siis mina oma kanatiivad fritüürist välja, pooleldi vist lootes, et saan kinnitust, et nendest said väikesed kuivad küprokitükid. Aga ei midagi taolist – jumala krõbeda nahaga ja seest moistid koivakesed. Pean seda kuumaõhu fritüüride hingeelu natuke lähemalt uurima, et mis musta maagia abil need asjad seal selliseks lähevad, aga no lähevad, tee või tina. Hakkan nüüd järgemööda erinevaid asju sinna praadima pistma ja heureka momente ootama :D Raudselt on mõni super lambine asi seal tehes mega hea. Aga oleks ka suureks abiks, kui te mulle mingeid häid retsepte, nippe ja ideid jagaksite, kellel selline uhke masin juba pikemalt on olnud või kellel praegu lihtsalt midagi pähe turgatab, mis selles masinas super maitsvaks võiks küpseda.
Kõigi nende vahel, kes siia postituse alla kommentaari jätavad, loosin välja samasuguse valget värvi kuumaõhu fritüüri.
Aga vana hea, et kes loosiõnne oodata ei viitsi, siis võite ka ise osta. Koodiga “mallukas5”, saate 5€ alet, pealekauba veel kingituseks tangid. Need sain ma ise ka ja hea on, sest enne pole mul sihukesi olnud. Seni olen alati kahvliga pannil songerdades mõelnud, et krt võiks tangid olla. Nüüd saan oma seitsmekümne panni peal kõik väga glamuurselt segatud ja tõstetud. Ela nagu saksapreili!
*Postitus sündis koostöös Delimanoga.
The post viimane kuumaõhufritüürita inimene maamunal?* appeared first on Mallukas.