Üleeile õhtul ilmus Eesti Päevalehes arvamusartikkel, mis sisaldas niisugust üleskutset, et umbes mina käsikäes peapiiskopi ja Mart Helmega peaksime võtma vastutuse vaktsineerimisteavituse eest. Pidavat liidrite ja muul moel mõjuisikute ülesanne olema koguni. Vahi vahi…
Mu esimene mõte oli, et mida kuradit. Mis õigusega keegi minult mingit teavitustööd kukub nõudma. Olge omaette, ma jõuan endagi elu eest üsna napilt vajalikul määral vastutada, et kõik lapsed, kassid ja hamstrid elus püsiksid (igaks juhuks täpsustan, et see on siiani edukaks kujunenud).
Sõbrannade chatis jäi aga koroona- ja vaktsineerimisteemaline arutelu natuke pikemalt kestma. Meil on seal nii vaktsineerimise tugevaid toetajaid kui üsna vankumatuid vastaseid ning mina kusagil nende kahe vahel, nii siit- kui sealtpoolt nopetega nõustumas. Niisiis kuulasin, kõrvad kikkis.
Ma ei ole riikliku vaktsineerimiskava täies mahus oma laste puhul täitnud. Olen sel teemal kunagi väga uljalt sõna võtnud ning oma keretäied kommentaariumis juba kätte saanud, nii et pole põhjust kedagi otsast peale endast välja ajada. Aga see on kindlasti teema, millesse ma ei suhtu uisapäisa, kui kedagi lohutab.
Olen meile kõigile lasknud teha näiteks puugivaktsiinid, sest Männiku koduhoovis toimub suvi läbi üks puukide pillerkaar ning minu jaoks tundus see toona ning tundub siiani väga aktuaalne probleem. Täpselt nagu koroona praegu. Nii et kui seal samas puugiparvede kõrval on käeulatuses meditsiiniline lahendus, et mitte ajupõletikku surra, võtan vaktsiini avasüli vastu, uskumata, et keegi kusagil evil headquartersis võidurõõmsalt käsi kokku hõõrub, et jess, veel üks jupp pööblit sandistatud! Seda enam, et entsefaliiti pole meist keegi seal puugihordide vahel saanud, nii et hästi raske on selle koha peal vandenõudesse laskuda, isegi kui väga üritan. Niisiis ei saa kindlasti väita, et olen vaktsiinide vastane ja sellepärast usun, et soovitus koroonavaktsiini tegemist tõsiselt kaaluda ei kõla minu suust silmakirjalikult, kui seda isegi teen. Ei meeldi ajupõletik, ei meeldi ka kopsukoeta eluke, vist olen ikkagi saksapreili…
Koroona enda kohta olen ma aasta jooksul päris erinevaid arvamusi avaldanud ning selle koha pealt ka üsna erineval moel meelestatud olnud, laias laastus vastavalt tüdimuse astmele kogu teema suhtes. Täitsa alguses oli korraks enam-vähem paanika mõõtmetes hirm ka, aga sealtmaalt olen suutnud rahu säilitada. Pole salata, et ma ei armasta maailmas kõige rohkem maski kandmist, sest kellele see ikka jube meeldiv on. Kuid teen seda ometi, sest kui mõnigi viiruseosake vähem lendu läheb, on see olukorrale abiks. Käsi pesen ja deson nagu mõistlik inimene muiste, elan oma suhteliselt kodukeskset elukest ja ostukeskustesse turvameestega maskide teemal ärplema polnud samuti plaanis minna, sest milles nemad üldse süüdi on. Ja üldse – kui ma just Kanaaridel käisin ja seal lausa ka tänaval maski kandma pidi, siis tundus Eestisse naasedes ainult poes maskikandmise kohustus puhta lebo. Ma ei tea, kas see maskitamine aitab, aga kes olen mina, et vaielda?
Nii et lühidalt on lugu selline, et kuigi ma ei kavatse võtta vastutust ei riikliku teavitustöö ega vaktsineerimisplaani täitmise eest, siis ehk tõesti ei ole paha mõte kasutada enda platvormi ja kõlapinda, et inimesi põhjalikult järele mõtlema kutsuda. Suvi on kohe-kohe siin. Koroona on IKKA VEEL siin! Vaevalt see ainult mulle kõhe kombinatsioon tundub. Ma ei vääna kedagi maha ega lohista süsti saama, küll aga ma palun hetkeks peatuda ja järele mõelda. Mis meie suvest siis muidu saab? Kaua see pull veel kestab?!
Me usaldame teadust absoluutselt kõigis valdkondades oma elus. Konkreetsemalt meditsiinilise abi osas usaldame ju tegelikult täiesti pikemalt mõtlemata alati neid, kel on selleks vajalikud teadmised. Inimesi, kes tegutsevad võtete ja vahenditega, millel on teaduse toetus ja noh, mis pärinevad teadusest. Võtame sisse rohtu, mida apteegist ulatatakse. Kui hammas valutab, läheme arstile ega kriiska, et “kes on selle firma omanik ja kuidas on ta seotud hambaaukude tekkega? Mitut kommifirmat ta omab, ahhh??”. Kui miski vajab opereerimist, heidame kõhklemata operatsioonilauale, skeptiliselt juurdlemata, et äkki keegi meie teadvuseta oleku ajal äkki terve sületäie kiipe meile sisikonda kühveldab. Me ei tea, aga usaldame sellegipoolest.
Mu hästi tagasihoidlik palve on, et olge head, kaaluge muude variantide hulgas ka seda, et äkki see kõik ikkagi pole globaalne tüss, vaid ongi hulk teadlasi jõudnud vahendini, mis aitab meid tagasi normaalsuse juurde. Vahet pole, kust kogu see pull alguse sai, oluline on, et see lõppeb. Või vähemalt põhjalikult maha rahuneb. Palun jeesus, kas see võiks ükskord juhtuda!?
Samamoodi nagu mina ei tahtnud olla silmakirjalik, tulles siia vaktsineerimist kinda propageerima, samal ajal kui mu lastele ega mulle endale pole tehtud kõiki maailmas olemasolevaid vaktsiine, palun ärge teie ka olge silmakirjalikud. Kui tõesti ei taha teha, okei, aga vähemalt mõelge sellele enne hästi süvitsi. Esiteks et kust teie usaldamatus tuleb ja kas see on mingil põhjusel valikuline ja kallutatud. No et muud osa teadusest ja meditsiinist tarbite pikemalt mõtlemata, aga vot siin tõmbate joone, sest…miks? Ma esitasin endale samasuguse küsimuse.
Mina ise praegu pole vaktsiini saamisele absull lähedal, sest meditsiinis ma ei tööta ja vanur päris ka ei ole, aga ma päriselt olen mõelnud, et kui näiteks tehtaks reegel, et ilma selleta reisida ei saa, siis teeksin ta ära küll, vastu vaidlema ei hakkaks, sest… Mis mõte sellel ikka oleks. Tahaks lihtsalt “normaalset” elu tagasi, aga kuidas ja kas üldse see enam tagasi tuleb?
Selle postitusega on nii, et agressiivseid ega lahmivaid kommentaare ma läbi ei lase, hüsteerilistesse vaidlustesse ei lasku. Ei ole mõtet koroonateemalist viha avalikku ruumi juurde toota. Nii et kes suudab mõistuse säilitada, rääkige, mis seis teil selle vaktsiiniga on. Kas olete juba teinud? Plaanite teha? Kindlalt ei tee? Miks?
*Postitus ei ole mitte mingil moel tasustatud ega sponsoreeritud.
The post kas ma vaktsineerin koroona vastu?* appeared first on Mallukas.