Päevad lähevad nii kiiresti mööda ja mul on loomulikult siin viimasest ajast küll ja veel rääkida, aga ma praegu tulin siia peamiselt lastest pajatama. Ma ju vahepeal ei näinud neid terve igaviku ja nüüd on mul tunne, et nad on kõik selle ajaga vähemalt 27 aastat vanemad. Nii Marta kui Lende räägivad nii palju rohkem ja Mari…Mari sai endale näiteks tuulerõuged. Sellised uhked arengud siin majas siis.
Mina, isiklikult, muidugi super palju arenenud ei ole, ikka veel samasugune nagu ma siin viimastel aastatel olnud olen. Mulle meenus selline tore lugu, et kui ma 20 sain, siis selle sünnipäeva võtsin ma vastu Austraalias. Ja mul oli seal teiste hulgas kaks Soomest pärit majanaabrit, kes olid 29 ja 31. Ma mäletan niiiiii hästi seda mõtet, et issand jumal, nad on niiiiiiii vanad ja tripivad kuskil Aussis ringi ja panevad pidu, et issand kui imelik. Ise poole jalaga hauas ja tahavad… lõbutseda? Väägagi imelik.
Nüüd olen ise rahumeeli 31 ja kui mul siin kolme last ei oleks, siis ei tunneks ma ennast absull kuidagi “suure inimesena”. Ma ei tea… te tunnete v? Mul hakkab vaikselt hirm tekkima, sest ma ei tea siiani, kelleks ma suurena saan ja millal ma hakkan käituma nagu ontlik ja täiskasvanud naisterahvas. Selle asemel tantsime me sünnipäevadel laudadel, vahetame omavahel põnevusest punnis silmadega sõbrannadega gossipit ja ei oma pikemaid plaane, kui et reedel võiks äkki kokku saada.
Ma ei tea, kas see on üdini halb. Inimesed ümberringi tegelevad hommikust õhtuni ülemõtlemisega, millega kaasneb mega stress ja muu säärane, millega ma absoluutselt tegeleda ei viitsi. Olenemata sellest, et ma pole võib-olla nii “organiseeritud” oma eluga, olen ma sellegipoolest punktis, kus ma tunnen, et mu ümber on nii mõnusad inimesed, kellega saab arvestada ja kes saavad minuga arvestada. Ja lapsed nii nunnukesed ja vahvad. Ja üldse kõik tundub nii tsill, et ma arvan, et ma ootan selle suureks saamisega veel paar aastat. Tark ei torma.
Lõpetuseks tahaksin “tänada” kõiki neid, kes Samsungi instakontol hääletasid selle poolt, et tahaksite mind näha sütel kõndimas. Selles suhtes, et kui ma teile ei meeldi, siis viiskam oleks niisama netis anonüümselt sõimamas käia, mitte mind edaspidi liikumisvõimetuks teha, haha. Ehk siis nüüd pean ma kohe ennast riidesse panema ja Keila-Joa poole ajama panema, kus mind selleks uhkeks teemaks ette valmistama hakatakse. Kuidas? Seda ma ei tea, aga midagi on see hingamisega seotud. Ma eile just rääkisin sõbrannadele, et lähen hingamiskoolitusele, kui Mari kõrvalt imestas, et issand jumal, emme. Sa oskad ju ammu hingata! No vot, ma ise arvasin seda sama, aga ehk õpetavad nad mind, kuidas mitte täiest kõrist röökida, kui ma mööda hõõguvaid söetükke jooksen, kes teab…
Igatahes on eluke seiklus. Eriline seiklus oli muidugi mu sünnapidu, aga sellest ma räägin mõni teine päev lähemalt, sest ma pean nüüd hingamise jaoks mugavaid riideid otsima hakkama. Baiiii!
The post appeared first on Mallukas.