Mul on tunne, et ma peaks jälle nagu vabandama, et ma viimasel ajal siia nii vähe jõuan, aga tegelikkus on see, et kogu aeg toimub midagi ja lihtsalt ei leia seda sekundit, kus maha istuda ja arvuti kätte võtta. Seda enam, et juba neljapäeval lähme sõpradega Hiiumaale ja sealt tagasi tulles lähme suht kohe Gran Canariale, seega on meil Kardoga need laste jagamised ka veidi peapeale lükatud. Ehk siis alates kolimisest olen ma suht nonstop nendega koos olnud. Selle ümber üritan kuidagi mahutada oma tööd, trenne, sõpru ja niisama eraelu, ütleme nii, et on kergelt öeldes väsitav. Tehtav loomulikult, aga ikka väsitav.
Lisaks on hunnik asju, mida ma hea meelega kirjutaks, lihtsalt selle pärast, et ma muidu olen iga viimse detailiga teid oma elust kursis hoidnud, aga nüüd on selline tunne, et… ma lihtsalt ei saa enam. Vahepeal imestan ise ka, et kuidas mul 15 aastat on olnud iga päev midagi kirjutada ja nüüd mõtlen iga teema kohta kohe, et ah, keda ikka huvitab või mida mina ka asjast tean. Aeg on näidanud, et ei tea ma suurt miskit mitte millestki.
Selline tunne on ka, et ma olen aastaid elanud mingisuguse mulli sees. Noh, teate küll, see olen-abielus-ja-tean-kuidas-elu-edasi-läheb mull. Ja nüüd on pidevalt selline tunne, et ma ei tea täpselt, mida ma tegema pean ja kuidas käituma ja see on ka väsitav. Samas ma ei saaks öelda, et mu elu nüüd täitsa kindlustundeta on. Ma olen ikka elus sõprade osas teinud nii hea valiku, milles ma veendun iga jumala päev. Alati on olemas inimesed, kellega rääkida, kellega oma muresid jagada või naerda nii kaua, et pisarad hakkavad voolama ja enam ei saa hingata. Muidugi olid nad mul enne ka olemas, aga nüüd, kus ma olen niiöelda omapäi, näen ma nende armastust kuidagi veel tugevamalt. Ja see on mega äge, sest kõigil on vaja neid inimesi, kelle kohta sa tead, et nad on sinu jaoks alati olemas. Nii hea meel näha ja tunda, et mul on selliseid inimesi.
Ma ei tea, kas see kõlab saikarilt, aga mul on isegi hea meel, kui NEIL mingi mure on, sest siis on mul ka aeg-ajalt võimalus niiöelda steppida up ja näidata, et ouuuu, ma olen siin teie jaoks ka olemas, nii hästi või halvasti kui oskan, aga vähemalt ma üritan.
Sellegipoolest ei jõua ma nädalavahetust ära oodata. Ma tunnen, et mul on seda nädalast puhkust ikka täiega vaja. Lihtsalt astuda korra eemale ja läbi mõelda, et mis üldse toimub ja mida ma teen ja teha tahan. Kuigi see on keeruline, sest te teate ise ka, et ma ei ole suurem asi planeerija, nii et ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan, aga noh, proovida võib.
Imelikul kombel on mul kogu aeg sees see rõve tunne, et midagiiii halba juhtub. Aga ma ei tea, misasi see on, seega ma üritan lihtsalt teeselda, et ma mõtlen üle ja ilmselt on see näiteks stressist. Tunne sellest muidugi ära ei kao ja ma kardan, et tänu sellele olen ma suht kõige suhtes selline skeptiline. Mis muudab mu käitumise kergelt öeldes skisofreeniliseks, sest nagu te olete aru saanud, siis mu esimene refleks on kõiki usaldada ja go with the flow teemaga kaasa, aga samal ajal on kuklas kogu aeg tunne, et eiiiii mallu, see on raudselt lõks :D Proovi siis nii elada.
Võeh, ma ei tea, sellised lood siis. Ma loodan, et see nõme ärevus varsti üle läheb ja ma saan jälle kuidagi vabamalt võtta, praegu on selline veits pinges olla.
The post elumärk number sada appeared first on Mallukas.