Juustega on mul praegu sellised lood, et panin üle päris pika aja jälle pikendused. Senise pikenduste ajaloo põhjal võin juba ennustada, et peagi kappab horisondilt minu poole üks turske kahetsusehobune, aga mis seal ikka. Kaunilt sillerdavate juuste saatel teda oodata pole väga viga ma ütlen teile sulnilt kahele poole lokke heites.
Mu plaan selleks ajaks, kui pikendused jälle peast võtan, on hästi lihtne ehk oma juustest vahepeal eluloomad kasvatada. KehaPood ulatas selle kavatsuse elluviimiseks oma abistava käe, millel seisis purk IvyBears kummikarusid. Juuksekarud on kusjuures maitse poolest mu lemmikud. Kui ei teaks, et vitamiinid, siis võiks pea panti panna, et täiesti tavalised puuviljakommid.
Olen neid samu juuksekarukesi ka varem söönud ja et need tegid oma tööd tookord hästi, siis on minu ootused nüüdki väga positiivsed. (Ainuke asi, et ma eelmine kord sõin neid valesti – ainult korra päevas. Tegelikult tuleks süüa neid kaks korraga, ilmselt siis toimivad kiiremini). Lisaks sellele, et need juuksekasvu vohama panevad, takistavad nad ka juuste väljakasvu ja ütleme nii, et pingelistel aegadel nagu mul hiljuti käsil oli, muutus mingi hetk elus loobuda soovivate juuste hulk ebameeldivalt suureks. Muuseas, ka paar sõbrannat on rääkinud, et kui karude kuuri ära teevad, on juuksed kohe hulka pikemad (üks neist lausa juuksur, ilmselt ehk vast teab, millest räägib!)
Mida esiti arvasin, et mul nii otseselt vaja ei lähe, on nahakarud. Okei see kõlab natuke valesti, nagu mingid nahka kokku ostvad kaupmeeskarud… Eiei, ikka IvyBears väikesed lillad kummikommid. Ühesõnaga, näonahk on mul eluaeg üldiselt normis korras olnud ja selle põhjal ei tulekski võib-olla nahavitamiinide söömise peale. Kuid see, mis siin viimasel ajal toimub, on suisa arulage. Täiesti kõrbekuivad ja ketendavad kohad ristirästi rasuste kohtadega ning ühtlasi null aimu, kuidas see kõik uuesti ohjesse saada. And by ohjesse I mean, et ma ei peaks suurt midagi tegema, umbes nagu vanadel headel aegadel. Samas pole üldse välistatud, et nihuke luksus nagu jumala omapäi korras püsiv nahk ongi minu jaoks möödass ning kuigi kolmkümmend pole mitte teab mis vanus, on nahk läbi aastate ikkagi piisavalt vatti saanud, et peangi selle eest nüüd rohkem hoolitsema hakkama. Natuke enam kui see, et ülepäeva meigiga magama lähen näiteks. Veider. Kas kellegi nahk veel niimoodi kapriisitseb? Puhas õnn, et kollageen ja hüaluroonhape umbes parim kraam on, millega oma nahakest toita, nii et kaks kummikaru põske ja küll asjad laabuvad. Ilmselt satub kõike head kraami neist karudest ka mujale kui ainult näkku, sest miks ei peaks, nii et igatepidi win-win.
Mingi aeg sai minust lausa nii suur vitamiini-entusiast, et ostsin endale koguni karbikese, kuhu iga päeva jaoks vitamiinid paigutada, et ükski ei ununeks. Mulle saadetakse parasjagu palju sedasorti värki, nii et see tops käis lõpuks päris suure vaevaga kinni. Ja iga päev sõin piraka peotäie tablette.
Mingi hetk jäin mõtlema, et kuigi kõik, mida ma tarbin, on justkui hea ja kasulik, siis huvitav kui palju on seal hea ja kasuliku vahel näiteks lisaained? Paari vitamiini võttes sellele ei mõtle, aga kümmet erinevat sisse kuugates ikka hakkad juurdlema veits. Kolmas purgike karusid ehk spetsiaalne multivitamiin naistele säästab mind õnneks edaspidistest mõtisklustest sel teemal, kuna kõik kasulik on “peidetud” tavaliste kummikommide sisse. Ja nagu öeldud – võtta tuleb neid kahekaupa ja selle meeles pidamises pole isegi minusuguse kroonilise unustaja jaoks midagi keerulist, sest kellel – ma küsin KELLEL – läheks meelest kommi süüa!? Mitte minul.
Tahate ka proovida? Anna kommides teada ja võitja saab endale ka kolm purki, et üks korralik kuur ära teha!
The post peotäie asemel… väiksem peotäis* appeared first on Mallukas.