Nooo hellloouuu piipõl. Ma tahtsin täna siia tulla kohe nii hea tujuga, positiivselt meelestatuna õhkama, et küll inimesed on ikka targad ja ilusad ja head, aga just enne kui ma seda teha sain, kohtasin ma sajandi troppi. Nagu ikka see elu on – kui sa arvad, et midagi on super hästi, siis booom, oled nt lahutatud viie mintsa pärast või miskit.
Täna õnneks keegi minuga ei lahutanud, aga ma alustan siiski headest asjadest. Ma vist olen siin aastaid kurtnud, et mu alaselg valutab aeg-ajalt. See tekkis mul esimese rasedusega ja siis öeldi mulle, et see on normaalne, sest raskuskese läheb paigast ära ja selg on nõgus ja küll üle läheb. Ei läinud. Muidugi ma tulistasin neid lapsi muudkui välja kah, ega ma suurt ei imestanud. Mingi hetk tegelikult käisin kiropraktiku juures ka, aga see käänas mind seal kahekorra ja peale seda valutasin ma jupp aega veel rohkem, seega tagasi sinna otseselt ei kippunud. Valutasin lihtsalt aeg-ajalt selga nagu vanalevale naisele kohane ja ei virisenud. Nali. Virisesin ikka, aga rohkem ka ei teinud.
Ühesõnaga, nüüd ma käisin paar korda seal body balance’is ja püha jeerum, kuidas mul hakkas ühe asendi peale selg valutama. Konkreetselt oli selline tunne, et ma lähen naksti pooleks, näete, see harjutus:
Peale esimest korda valutasin järgmine päev nii, et ma ei saanud toolilt ka püsti, aga vaikselt jälle valu taandus, kuni noh… järgmise tunnini. Seega küsisin instast abi ja mulle soovitati mitmest kandist OMAklubi füsiot Mihkel Kuresood. Nii ma siis täna sinna kohale ronisingi. Ütleme nii, et kõige paremini kulutatud raha tänasel päeval, sest esiteks ta ei pidanud vajalikuks mind vigaseks käänata, kuulas mind ilusti ära, vaatas siit-sealt üle, näitas mulle ette mõned harjutused ja noh. Kõige parem selle juures on see, et ma olen alati neid liigutusi, mis mulle haiget tegid, vältinud. Selgus, et ma peaksin neid just rohkem tegema, st käima konkreetselt jõusaalis ja värki, nii et ma tunnen, et mind on finally aidatud ja võib-olla õnnestub mul ka kord inimese kombel ilma seljavaluta elada. Nii et ma soovitan seda Mihklit soojalt. Seda enam, et ta on jumala hot tüüp ka (ok, ma siinkohal a)loodan, et ta pole mingi super noor alakas või midagi b)et ma sinna enam kunagi oma nägu näitama ei pea :D). Aga teie võite näidata. Ma soovitan.
Edasi läksin ma poodi, kus mul ei olnud kliendikaarti. Müüja oli rabatud, et issand, arve nii suur, kuidas siis kaarti pole?! Ja käratas nõudlikult üle järtsu, et kas kellelegi on palun laenata. Oli. Sain 20€ odavamalt oma ostukorvi kätte. No vaat kui tore, et nii armsaid inimesi on.
Siis ronisin apteeki, et osta mingit melatoniini. Ma varsti suren muidu ära, kui ma normaalsel ajal magama ei saa. Apteeker ütles, et näete, see on meil maru hea, aga kallis krt. Teised olid ala 8€, see oli pea 16. Aga et praegu kampaania, et kliendikaardiga saab 2 ühe hinnaga. Ma kostsin, et ega mul kliendikaarti ei ole, aga no ma võin proovida ikka. Selle peale ütles ta rõõmsalt, et ah… pole hullu, saame ehk ilma kaardita ka hakkama ja andis mulle ikka kaks ühe hinnaga, mis on temast väga kena. Ma spets ei pane apteeki kirja siia, muidu ehk keegi pärast satub minu pärast pahandustesse, ups. Aga no nii tore näha, et inimesed lambist tulevad vastu ja on kenad inimesed.
Ja selle vaibiga ma koju laekusin. Et inimesed on ilusad ja head ja toredad ja värki. Olin kohe nii naksi täis, et otsustasin isegi prügi välja viia. Te ilmselt saate aru, et see siin mulle ikka suuuuur taak, vihkan seda. Aga nii ma õue kobistasingi, ühes käes prügikott, teises üüratu taarakott (ei, ma ei ole joomisprobleemiga, mulle lihtsalt on eluks vaja miinimum 3 pudelit Värskat päevas). Viskasin siis prügi prügimajja ja taarakoti jätsin selle kõrvale, kui äkki tuleb ligi mingi mees ja kukub pragama, et miks ma teist kotti ei viitsi prügikasti tõsta. Ma siis seletasin, et see on taara ja küllap keegi selle ikka siit üsna pea ära viib, mille peale ta kähvas, et taara PEAB KÄIMA TAASKASUTUSKASTI.
Ma olin nagu eee.. ma olen kindel, et see, kes selle siit võtab, seda ka ilmselt kääridega glitteriks ei hekselda, vaid viib selle lihtsalt automaati ja saab selle eest raha. Selle peale läks mees maru kurjaks ja ütles mulle, et ma rahastan selliste inimeste sõltuvusi, ei seda tahangi või?!
“Mul oleks endal ka maru hea meel, kui keegi minu sõltuvusi rahastaks, nii et ma panustan selle peale, et what goes around, comes around…” vastasin ma talle muretult ja tulin koju ära. Ma ei teagi, kas ta siis jättis mu taara rahule, või vinnas selle enda “südamerahuks” prügikasti, aga no… mida kuradi troppi, ma ei või. Jube kahju, kui keegi saab suure kotitäie taarat, onju. Ma elan BALTI JAAMAS, ma olen kindel, et see oleks sealt viie minutiga juba ära viidud ja kõik kena, aga mõnel ikka on vaja viriseda ja vinguda. Blöö!
The post head inimesed vs tropid appeared first on Mallukas.