Erinevatest toiduainetest teile rääkides või mõnd uut toodet tutvustades toon sageli üheks toetavaks argumendiks selle, kui väga mu lapsed üht või teist asja kohe esimesest ampsust alates armastama on hakanud. Aga eksisteerib ka üks toidugrupp, mida Mari ja Lende pehmelt öeldes ei fänna. Natuke täpsem oleks öelda, et kui nad oskaksid, otsiksid endale jalapealt uue ema ning jätaksid mind pappkastiga kusagile kellegi ukse taha.
Seda siis, kui üritan lauale poetada mõne palukese kala. Annab koos elada selliste vendadega, kes mulle, umbes suurimale kalasõbrale siin planeedil, iga kord etteheitvalt torisevad ja põhimõtteliselt rusikat viibutavad, kui neid veenda üritan, et päriselt ka on jumala hea. Brokolit ning muid stereotüüpselt lastele vastumeelseid asju vihuvad kahe suupoolega nagu vanad mehed, aga vot kala prouadele ei sobi.
Ma olen varem juba mitmel teemal täheldada saanud, kuidas lahkuminek kasulikuks on osutunud. Mitte klikkide näol – calm your tits, käod. Küll aga on mul tänu sellele vahepeal võimalik täiesti üksinda kodus olla ja kuigi ma oma mugulaid alati hiljemalt teise päeva hommikuks igatsen, siis teate mis?
Kala.
Vannipalli susina saatel soojas vees vahupilvede vahel heeringavõileiva söömine paneb päris kiiresti igasugust kurbust unustama. Või mu maailma kõige mõnusamas voodis, kus lastevabal ajal suurema joppamise korral lausa terveid päevi veedan, nii nagu äsja blogisin. Tõsiasi on see, et täiesti päriselt peangi suurema kalaisu sel ajal rahuldatud saama kui lapsed
Kardoga on. Vastasel korral on ainult aja küsimus, mil mustale turule kuulutus üles läheb, et „ära anda üks närune kalasöödikust ema“. Kui te nüüd mõtlete, et kas ma puhta segi keeranud olen, sest KES sööb voodis kala, siis oodake kaks sekundit veel, kohe kuulete.
Kõikidest kaladest heeringaga on minu (nagu ilmselt paljude teiste) jaoks alati üks väike tüütu teema olnud, mida ma enne tähelegi ei pannud kui alles nüüd, mil see probleem lahendatud on. See pagana õli seal pakis. Kala ei ole muidugi kunagi söömata jäänud selle tõttu ja vist isegi super teadlikult mõelnud pole ma sellele, aga alati paras keberniit selle õliga. Nirista seda sealt ära ja siis kuidagimoodi ikkagi pool kööki iga kord rasvane ja paras tüütus noh. Selles mõttes on isegi hea, et lapsed nelja tuule poole ajama panevad kalalõhna tundes. Kohe üldse ei taha
mõelda, mis leveli läbu see tähendaks, kui nemad ka heeringast oma osa nõuaksid.
Igatahes alles nüüd, kui Vicist mulle kirjutati ja öeldi, et tead, meil on selline uus toode nagu õlivaba heeringas, sain aru, kui väga lihtsam mul ja kõigil teistel kalasõpradel olema hakkab. Minu ja heeringa seiklused vannis, liftis, õhtukleidis, meiki tehes, voodis, hell – kiirema hommiku korral kasvõi autoroolis, sest see ei tilgu enam rasvast! Halleluuja!
Kas teil on ka mingeid toite, mida mõni pereliige üldse ei söö, aga ise täiega jumaldate? Kuidas seda olukorda lahendate? Kas sööte neid asju salaja või ignoreerite nurinaid? Ahjaa, kas kellelgi on mõne toiduasjaga sedasi läinud, et laps midagi varem täiesti vastumeelset ühel hetkel ikkagi sööma või seda koguni armastama on hakanud?
*Postitus sündis koostöös Viciga
The post kalasõbra memuaarid* appeared first on Mallukas.