Kui ma öösiti voodis leban ja und ootan, käivad mu peas kõige absurdsemad mõtted. Näiteks eile tuli mulle pähe selline mõte, et kas on võimalik, et minu käitumine lastega on teinud midagi sellist, et tänu minule valivad nad endale kunagi kaaslaseks psühhopaadi? Mitte, et ma ise psühhopaat oleksin, haha, aga no ma proovin seletada.
Nimelt ma olen üldiselt mega tsill inimene onju. Nii suurte inimestega, kui lastega. Naljalt närvitsema ei kipu, aga noh, on ka mul oma hetki. Näiteks ükspäev ajas Mari kohvitassi aknalauale ümber (mille ma muidugi ise sinna jätsin) ja kuna mul olid sealsamas ka läpakas ja kaamera, siis ma läksin kohe mega kurjaks, kuigi Mari kohe vabandas ja ütles, et tal kogemata juhtus. Mina aga käratasin, et mis ta seisab siin siis nagu soolasammas, et toogu nüüd lappi või miskit ja hakkasin oma asju kiirelt kokku kahmama, ise tige nagu herilane.
Mari on selles suhtes õrna hingega, või no eks see ole ka normaalne reaktsioon lapse poolt, et kui kogemata midagi juhtub ja siis saad veel täiega möliseda ka eksole, et läks oma tuppa ja nuttis seal lohutamatult. Kui ma laga ära koristasin, siis läksin tema juurde ja vabandasin ise, et ma nii kurjaks läksin, sest õnnetusi ikka juhtub ja see ei ole tegelikult mingi põhjus pahandama hakata, nagu mingi lollakas.
Ja nagu öeldud, ÜLDISELT ma olen tsill ja eks igasugu õnnetusi juhtub kogu aeg meil siin majas, aga no vahepeal ma olen..mitte tsill. Ja see tekitaski mulle küsimuse, et kui lapse mõistus registreerib nüüd selle ära, et kui keegi kohtleb teda halvasti ja ebaõiglaselt, aga pärast vabandab ja ütleb, et kuule sorri, ma armastan sind, ma kogemata läksin närvi, siis… mõelda vaid, kui nad nüüd tänu minule sellise mehe võtavad. Kes üldiselt on tsill, aga äkki paneb paugu piki vahtimist (mitte, et ma seda oma lastele teeks, ma dramatiseerin ikka!), aga pärast ütleb, et kuule sorri, olin närvis, ma rohkem ei tee…Kuni teeb.
Et kas tema meelest tundubki siis selline käitumine normaalne?! Appi… ma peaks vist mingisuguseid unerohtusid võtma hakkama, et mul poleks aega voodis selliseid mõtteid genereerida, aga eile ajas see mind küll väheke ärevile. Sest loogiline ju on, et kõik, mida me lapsena kogeme, kajastub meie täiskasvanu elus. Ja kui see nüüd kunagi nii kajastub, siis ma pean ennast küll mättasse lööma vist.
Kuigi ma tegelikult tean seda ka, et see on ülemõtlemine, aga no mis sa hädaga ära teed. Kui tihti te tunnete, et te RAUDSELT oma laste tuleviku pekki keeranud olete?
The post öised segased mõtted appeared first on Mallukas.