Teate seda reklaami “õhtusöök-nõud, pulmad-nõud, hambapesu-nõud” jne? Mu elu on umbes samasugune, aga sõna nõud tuleb asendada sõnaga okse. Kuigi selle hapuks läinud piima kohta on vast okse palju öeldud, aga see on igal pool! Istud diivanile – okse. Kammid juukseid – okse. Nuusutad oma särki – okse. Hakkad teki alla pugema – okse. Vaatad, et oii, väike nunnu beebi on ärganud ja oma väiksed nunnud silmakesed lahti teinud – okse. Lähed Kardole kaissu – haiseb nagu okse. “Lotte, mis sa lakud sealt vaiba pealt?” Te vist teate vastust…
Ma ei saa aru, kust see okse tuleb, sest erinevalt Marist, kes peale iga söögikorda oksendas, teeb Lents seda vaid mõnikord harva, aga kui teeb, siis survega, liitrite kaupa ja kaugele. Vähemalt niimoodi see kõrvaltvaatajana mulle tundub. Aga kuidas ma näiteks ise olen selle kraamiga kokku saanud, ja veel nii räigelt, et iga hingetõmbega tunnen ma sellist meeldivat hapupiimaaroomi, seda ma ei tea.
Eks need enda standardid on ka madalamaks läinud. Ennevanasti vahetasin ma ikka riided ära, kui need said näiteks okseseks või piimaseks (mitte, et nad enne lapse sündi väga kumbagi oleks olnud), aga nüüd olen ma loonud endale uued piirid. Et noh, kui särk on ainult rinna raadiusest läbimärg ja piimane, siis pole hullu, aga kui juba särgi alumisest servast piima tilgub ja külm hakkab, siis ma hakkan vaikselt kaaluma, et kas peaks ehk uue selga panema. Lisaks võib üks särk umbes 3-4-5x oksega kokku, enne kui see kandmiskõlbmatuks muutub. Selles suhtes, et kui ta siin nina all haiseb, siis harjud sellega üsna pea ära.
Ja kui ma ütlen endale, et kammoon Mariann, sinu pärast tulevadki need stereotüübid, et lapse saanud emad on haisvad ja pesemata töllakad, MINE VAHETA RIIDEID. Siis mõnikord ma isegi vahetan ja lähen pessu ja ükspäev panin isegi vähe meiki näkku. Kõik on ilus selle hetkeni, kuni beebi teeb “vääks” ja rinnapadi on kuskile nihkunud ja su äsjavahetatud särk on kahe piimaläraka võrra kaunim. Või võtad beebi sülle ja siis ta teeb väikse salaketi sulle õlale.
No ja siis mõtlen ma küll, et kammon. Ma ju JUST panin uue särgi, kannatab sellega veel olla küll. Ja siis me oleme tagasi selle surnud ringi alguses, kus mul on pool päeva seljas särk, mis haiseb nagu hapupiim.
Teie õnneks pole ma suurem asi kallistaja, nii et kedagi ma vist oma haisuga ei häiri. Mari ei oska seda kommenteerida, Kardo haiseb ise ka ja Lentsil on ka üsna ükskõik. Nii me siin siis elame. Okses.
*Fun fact, ma sain alles mõni aasta tagasi teada, et sõna okse hääldataksegi nii nagu kirjutatakse. Ma olin terve elu ookse öelnud :D