Mingi päev uuris TV3, et kas ma oleks nõus kommenteerima enda “avalikku sünnitust”. Kuna mina omast arust avalikult ei sünnitanud, sest sünnituse hetkel oli palatis ainult üks ämmaemand (ja võib-olla koperdas seal veel ka mu ropsi koristanud hooldaja) siis ma ei tundnud väga, et ma oleksin mingisugune avalikult sünnitanud naise etalon ja keeldusin kommentaari andmast. Või kas see, et ma poolteist tundi enne sünnitust laivi tegin, kas see teeb sellest kohe avaliku sünnituse?
Minu meelest avalik sünnitus oli Kätul, kellel hea tahtmise juures võisid häguselt auguservagi näha, aga mina lihtsalt vedelesin haiglavoodis ja mul vist üks valuhoog oli ka selle ajal. Ma isegi ei mäleta, millest ma seal videos rääkisin, sest ma ei ole siiani suutnud ennast piisavalt kokku võtta, et seda videot vaadata. Eks ma kunagi vaatan. Aga no avalikuks sünnituseks SEDA pidada on samahästi pornoks lugeda pilti mehest ja naisest, kes käest kinni hoiavad, sest raudselt nad pärast läksid kuskile vanainimesteasju ajama.
Ega TV3me väga ei huvitanud tegelikult väga, kas ma kommentaari annan või mitte, ei küsinud nad ka luba mu video kasutamiseks, aga mõnusa “loo” kirjutasid nad küll valmis, kus mingisugused ämmaemandad olid pandud kommenteerima seda, et mida nemad arvavad Malluka AVALIKUST sünnitusest. Ma seda videot ei vaadanud, sest ma keeldun sinna lehele klikke andmast ja infoks – edaspidi igasugusest koostööst, aga mul naistejuttude grupist kopeeriti paar kommentaari, mis seal all olid ja need olid ikka.. no tahaks ikka kohe aplodeerida.
Oh jumal kui siiber on mul nendest inimestest, kes arvavad, et minu elu blogijana on selline, et muudkui istun siin, kirjutan hommikust õhtuti firmadele kirju “tere, palun tasuta random sitta, mida te müüte!” ja siis suplen nende asjade sees ja naeran hüsteeriliselt, samal ajal kui vaene Lents kuskil oksehunnikus lebab ja vaene Mari viiendat päeva jutti lasteaias on, sest keegi pole talle vaevunud järele minema.
Tahate ma räägin teile midagi? Kui ma blogi algusaegadel võtsin vastu kõik asjad, mis mulle pakuti ja ei taibanud rahagi küsida, siis mingi hetk ma ikka tabasin ära, et võiks ka nagu rahalist tasu saada reklaami eest. Peale seda “avastust” võtsin ma asjadest vastu ainult need, mis mulle tõesti huvi pakkusid või küsisin ise firmadelt asju, mis mul päriselt vaja läks, või mida proovida tahtsin. Aga need firmad, kes raha pakkusid, neilt võtsin alati pakkumise vastu. RAHA! Kes ei tahaks raha?!
Praeguseks võtan ma vastu vist… 40% koostööpakkumistest, sest a)mind ei huvita osad asjad ja ma ei oska neist midagi kirjutada, isegi kui selle eest raha pakutakse. b) mul ei ole aega rohkem asju proovida ja nendest kirjutada, sest mul on niigi palju asju tarvis teha ja lisaks on nagu elada ka vaja.
Bännerit ka hetkel ma ei tea mis ajani firmad osta ei saa, kalender on täis book’itud ja sellest tulenevalt jõuame siis selle punktini, et kuidas mul ikka on nii lihtne, sest ma saan ju “kõike tasuta” ja üldse on ebaaus see, et ma olen selline tont ja elu on mul kui pidev pillerkaar. Jah, noh, ärge saage valesti aru. Blogimine meeldib mulle, mulle meeldib asju proovida, neid tutvustada, teile kinkida, pilte teha, pilte töödelda jne, aga see kõik võtab TÄIEGA AEGA! Ma olen iseenda assistent, fotograaf, videograaf, turundaja, raamatupidaja, arveldaja ja kõike veel. Mul on asi, blogi, millel viimase 30 päevaga on näiteks 1.2 miljonit külastajat.
See tähendab ka seda, et ma pean haldama oma bännereid, tegema graafikuid, kes millal. Ajastama reklaampostitusi, tegema pilte, vastama meilidele, kirjutama hinnapakkumisi jne jne jne. Ja lisaks pean ma Lottega jalutama, Marile süüa tegema, Mariga värvima, raamatuid vaatama, joonistama, pissil käima, voodil hüppama, teda tudule panema, palli mängima ja taga ajama. Samal ajal suutma imetada vastsündinut, vahetama tema mähkmeid, määrima enda nibusid kõikide turul olevate medikamentidega, tegema beebivõimlemist, laulma mõlemale unelaule, paitama Kurge, käima poes, ostma süüa, pesema pesu, panema pesu kuivama, pesema nõusid. Ja ma tahaks ju veel sõpru külla kutsuda ja käia ise külas ja vahepeal niisama molutada ja Monki vaadata. Aga kui ma seda tegema hakkan, siis hakkab keegi nutma, keegi kutsub kuskile, keegi tahab midagi, keegi saadab meili, keegi ….
AAAAH!
Stopp! Te ei kujuta ette, mitu korda päevas mul tekib see tunne, et kuulge, ma peaks olema kodune dekreedis mutt, kellel aega jalaga segada, aga ometi jooksen ma nagu orav rattas ja trükin oma kahe sõrmega (sest ma ei oska rohkematega!) nagu poolearuline, sest mu blogi ongi minu äri, minu sissetulek ja minu hobi ja minu… MINU ASI noh. Ma ei tee seda vastu tahtmist, aga see aina kasvab ja kasvab ja kõigega kaasnevad lepingud ja allkirjad ja kohustused ja… ja mina teen seda kõike üksi.
Õnneks koduseid asju ma ei tee üksi, Kardo on ka. Ja koduabiline ka. Ma ei tea, mis ma temata teeks, sest mind ajab nii pingesse näiteks segamini köök, aga mul tihtipeale pole ei aega ega viitsimist sellega tegeleda. Lihtsam on kellelegi maksta, et vähemalt ühe tiksuva kohustuse õlult saaks. Ja kuna ma blogi osas ei oska abi vastu võtta ja ma ei tea isegi, mismoodi ma suudaks omale näiteks assistenti tööle rakendada, siis ma pean abi leidma kodu poolele.
Ja nüüd kujutage ette, kui ajudele käib mulle see “ah, küll Mallukal on lihtne, kõike saab tasuta ja ta ei pea MITTE MIDAGI MUUD tegema, kui ainult kirjutama!”. Just üks sõbranna rääkis, kuidas tema beebigrupis ohiti, et kui ebaaus, raudselt sain tasuta oma Bugaboo vankri ja elu on ikka nii ebaõiglane blaablaablaa. Samal ajal ei tea keegi, mitu lepingut ma selle firmaga tegin, mis vastukohustused mul on ja mitu A4 suurust juhendit sain ma õpetustega, mis asendis ja valguses pean ma toodet üles pildistama, või muidu!!!
Eriti hea on see “ah, ma võiks ka blogi teha ja muudkui asju kokku kahmata, aga ma ei taha, sest minu jaoks on mu elu ja selle detailid nii pühad, erinevalt jubedast mallukast!”. Oh jah. Isegi see jäi kellelegi ette, et ma blogis jagasin neid igakuiseid kirju Marile, mis ma vanasti kirjutasin, sest noh, see on ju nii jube privaatne ja kõik olen ma klikkide nimel ilmarahva ette laotanud. Nagu, inimesed, istuge endale mõistus pähe! Ma olen 11 aastat bloginud, KÕIGEST, nendest mingi 9 aastat niimoodi, et mu blogi luges kümme inimest ja mu blogil oli kuus heal juhul sada klikki. Ja ma kirjutasin ikka. Sest see on minu thing. Minu asi. Minu teema. Minu blogi. Ma teen seda, sest ma armastan seda teha ja mulle meeldib seda teha, mis siis, et see mõnikord on vähe kurnav ja aeganõudev. Ju siis ma olen päris ok selles, sest näete, firmad ka nagu koostööd teha tahavad ja raha ka sisse tuleb, mis ei tähenda seda, et välja ei läheks.
Näiteks maksaks server, mis EI jookseks kokku iga uue posti peale, mitusada eurot kuus. Blogi arendajad maksavad. Blogi haldamine maksab. IT teenused maksavad. Isegi domeeni omamine maksab. Nii et pole siin midagi nii, et mina muudkui kühveldan kokku siin labidatega raha ja suplen rikkuses ja pesen ennast piimavannis nagu Saagimimutt, vaid ma konkreetselt maksan aina rohkem peale sellele, et teie mu blogi lugeda saaks. Mida rohkem teid on, seda rohkem on mul ka kulutusi. Naiss, eks!
Ja kogu selle asja juures ongi nii haige see, et ma talun igasuguseid troppe nii hästi, et endal on ka imelik. Näiteks ülaltoodud kommentaar. Näed, inimese soov läks läbi. Lugesingi seda kommentaari. Kahjuks oma nutitelefoni ja arvutit nurka ei pane, aga kommentaari autorile soovitaks enda tehnika küll kuskilt tagaotsast endale sisestada, sest käes ei oska ta sellega vist suurt tarka teha.
Ma mõistan, et selliste kommentaaride taga on kadedus, aga ma nendele kommentaatoritele ütlen, et rahu, ainult rahu. Ei ole mul see elu teps mitte nii lihtne, et muudkui istu ja kerja. Oleks see vaid nii, siis ma kerjaks miljon korda rohkem! Paraku firmadele ainult kerjamisest ei piisa, tahavad krt vastu ka saada igasuguseid asju.
Jälle ma olen omadega sealmaal, et ma mäleta üldse, kuhu ma jõuda tahtsin, aga seda ma mäletan, et ma tahtsin tegelikult “UUS POSTITUS” lingile vajutades kirjutada teile sellest hooldajast, kes mu sünnitusel mind täiega vihkas ja mind oma liivapaberilaadse külma nartsuga pesi :D Aga kuidagi olen ma oma jutuga siia jõudnud ja noh, mis seal ikka. Tuleb leppida sellega, et kaltsumutist kirjutan mõni teine kord.
Mul ärkas Lents nüüd üles, ma parem lähen uksest välja, muidu tahab äkki, et ma lausa tegeleks temaga või midagi, aga seda küll iial ei juhtu!
Ja selle postituse soovin ma miskipärast lõpetada selle fotoga. Pildil siis minu reaktsioon, kui keegi palub mul mu lastega tegeleda (lastekaitse ofkoors)
