Kas te vahepeal istute ja mõtlete, et issand ma ei jõuuuuaaaa?! Legit minu elu iga jumala päev. Nagu ükskõik, millele ma ei mõtle, et peaks tegema, karjub mu sisemus, et eiiii, sa ei saaaa, sest sa oled nii väsinud ja palju loogilisem oleks see edasi lükata. Või veelgi parem – ära tee seda iial! See on alati variant!
Ma alguses andsin kenasti alla enda sisemisele monoloogile ja mitu nädalat tegin umbes nii minimaalse osa asjadest, mis lihtsalt PIDIN. Noh, lastega muidugi, pean neile süüa andma ja õue minema ja muid selliseid asju, aga kõik muu, mida ma sees tahtsin teha enda jaoks, need tundusid tegelikult täiesti mõttetud. Et mis see ikka annab eks.
Kuni ma eile lugesin ühte raamatut, kus oli selline mõte, et meie sees on kaks osa. Meie ego ja meie… vaim? Ma ei tea, ma ei oska eesti keelde seda nii hästi tõlkida. Ja kõik asjad, mis meie elu muudaksid mingile poole (ütleme siis positiivselt mõeldes, et paremuse poole eks) on tegelikult siiski muudatused, mida meie sisemine ego ei taha teha, sest need pole mugavad. Mugavam on ju… lamada ja surma oodata, ups. Aga meie sees on ikka see mingi osa, mis on nagu fck jaaa, TEE seda, MINE sinna HAKKA PIHTA. Aga ego surub selle tihtipeale alla, et ah, mis tolku sest ikka.
Ok, ma saan ise ka aru, et ma räägin nii seinast seina ja segaselt praegu, nagu ma oleks insuldi saanud, aga selle mõttega ma suutsin samastuda küll, sest nagu ma ükspäev rääkisin, siis ma proovin iga päev teha midagi, mida ma ei taha. Ja uskuge mind, sõbrakesed, ma olen hetkel sellises olukorras, kus ma ei taha suurt miskit teha. Aga ma teen. Ma ronin välja lastega mänguväljakule, kuigi õues on külm ja märg. Ma lähen oma kohtumistele jala, sest ma elan kesklinnas ja ma sõidan autoga siin ringiratast sada korda kauem, kui jala minnes. Ja suht lamp “uhkustamine”, aga ma tegin eile KAKS korda ise süüa ja ma tean, et kõik teevad seda ja see ei ole suur asi, aga ma ausalt ei tahtnud ja ei viitsinud ja mugavam oleks olnud Woltida, aga ma tegin seda. Ma olin enda üle nii uhke, nagu ma oleksin maratoni läbinud või miskit.
Ja ma ei viitsinud eile trenni minna, aga ma tegin seda. Ning ma olen täna jälle nii uhke enda üle, kuigi tuhanded inimesed teevad seda iga jumala päev. Ja ma kirjutasin esimese peatüki oma uuest raamatust valmis, mis on ka suht tühitähi, ainult 20 000 tähemärki, aga ma tegin seda, kuigi ma tahtsin lihtsalt lamada ja sarju vaadata. Isegi isegi oma tehtud töö üle ma olen nagu omg tubli Mallu, sa oled NII tubli, et sa ei raisanud oma aega kuskil voodis teki all surma oodates, vaid käisid pesus ja tegid pilti ja võtsid arvuti kätte ja tegid actually seda, mida sa lubanud olid.
Ma kasutan enda puhul taktikat, et kiida lolli, siis loll teeb.
Nii et, armas loll Mallu, aja nüüd ennast pessu ja jaluta linna, sul on vaja tööd teha, saad aru jah?!
*loll pessu minemas*
Avapildil mina, samal ajal kui ma oma päevaplaani vaatan.
The post ei viitsi, aga teen appeared first on Mallukas.