Ma ütlen ausalt, et ma ei ole siiamaani arvanud, et mu lapsed on piisavalt suured muuseumite jaoks. Kooliajast mäletan, et tihtipeale klassiga kuskil muuseumis käies rääkis monotoonse häälega giid väga igavalt mind mitte huvitavatest teemadest ja rohkem aega veetsime klassiõdedega juttu sosistades, kui muuseumi nautides. Oma esimesi põnevamaid kogemusi muuseumitest mäletan pigem täiskasvanueast, mitte et ma üldse neisse üleliia palju sattunud oleksin.
Muidugi sellel ajal oli vist ka trend pigem see, et asjad olid kuskile klaasi taha pandud ja ainus, mida sa teha said oligi giidi kuulata, või omapäi ringi vahtida. Nüüd on aga vist enamik näitused ehitatud ülesse selle peale, et saad ise kogeda ja katsuda ja vaadata. Eriti hea osa on see ju just lastele, kelle puhul iga keelatud asi on nende peas just midagi sellist, mida kindlasti näppida.
Nii saigi, et ERM kutsus meid vaatama oma näitust “Elas kord.. “, mis siis nii nagu nimigi ütleb on üles ehitatud muinasjuttudele. Ma ausalt ei teadnud mida sellest arvata. Ma võtsin kaasa ainult suuremad lapsed, sest Martal seal ilmselt väga huvitav olnud ei oleks (või kas ei oleks?) ja nii meie kolmapäev alguse sai Tartu poole sõiduga.
Ma olin küll lugenud Piltsbergide ja Henry arvustusi, et seal kulus neil tunde ja tunde ja endamisi mõtlesin, et no mida seal nii kaua teha on? Käime tunnikesega läbi ja asi ants. Aii kuidas ma nii mitmes punktis eksisin.
Esiteks.. See ERMi hoone on niiiii lahe. Selline välismaine natukene. Suur ja uhke, ma olin juba enne majja sisenemist üllatunud. Aga näitusest endast: sinna sisse astudes me astusimegi põhimõtteliselt nagu muinasjutumaailma. Muinasjutumetsa kui täpsem olla. Kogu see valgustus ja väljapanek olid nii maagilised ja mõnusad ja hubased, et see lihtsalt ei saa mitte kui kedagi külmaks jätta. Lapsed hakkasid kohe erinevates teematubades ringi käima ja nii palju oli asju, mis neid koheselt endasse haaras. Pidime neid natukene tagasi hoidmagi, et pole vaja kohe KÕIKE läbi näha, et vaatame rahulikult, meil aega on.
Seal sai lugeda infot erinevaid muinasjuttude kohta, mitte ainult neid kõige klassikalisemaid, vaid ka vanemaid ja mitte nii tuntud muinasjutte. Meie leidsime lastega sealt päris mitu, mis meile põnevad tundusid ja mille lähiajal hankida plaanime. Mõned olid jälle sellised, mille mina kohe ära tundsin ja lapsed polnud kuulnudki. Siinkohal märkus endale, et ma kõiki enda lapsepõlve lemmikuid ette lugenud ei ole!
Muinasjutud on minu jaoks alati tundunud kuidagi nii maagilised ja põnevad ja ma parima meelega avastan ka enda jaoks uusi lugusid ja jagan neid ka lastega.
Seal oli ka üks selline kastikene seina peal, kuhu sisse sa said enda näpu pista ja nõid siis hindas, et kas sa oled tema jaoks täpselt paras kõhutäis või liiga kondine ning sinu vastu ta huvi ei tunne. Mari käis seda katsetamas vist oma kümme korda ja igakord pahandas nõiaga, et niimodi ei ole viisakas öelda, et ta söömiseks ei kõlba ja tema ei ole enam selle nõia sõber, nii et vot sulle interaktiivset muuseumi, hehe.
Lisaks oli Mari ja Lende jaoks ootamatu hitt erinevad muinasjutupunktid, kus said endale klapid pähe panna ja muinasjuttu kuulata. Nad istusid ja kuulasid väga hoolega ja ma tõsimeeli mõtlen, et miks ma ise seda proovinud ei ole? Tundub palju parem variant kui lihtsalt neile youtubest multikas ette panna. Aasta ema, eks?
Kuna me jõudsime sellisel kellaajal, et lõunasöögiaeg pressis peale siis ma ütlen ausalt, jäi meil ajast natukene isegi puudu. See restoran kusjuures üllatas täiesti imeliste toitudega! Peale sööki tuli aga Lendel täiega uneaeg peale ja me pidime minema autosse, et asuda Tallinna poole teele.
Mul on täiega kahju, et me teisi näituseid ei jõudnudki vaatama ja Mari tegelikult täiega lunis, et tahab sinna muinasjuttu tagasi minna, kuid Lende ei olnud enam kahjuks konditsioonis meiega seda tralli edasi teha. Kahju!
Kusjuures ERMil on lahe mäng ka, mille me kahjuks alles restoranis avastasime. Iga pileti taga on unikaalne QR kood, mille sa saad enda telefonis aktiveerida ja muinasjutte endaga koju kaasa võtta. Ma ei tea päris täpselt kuidas see toimib aga see tundus mega põnev ja ma kavatsen seda järgmine kord kindlasti proovida. Järgmine kord lähme kohe hästi vara hommikul, et kellegi uneaeg meie ägedat kogemust liiga napiks ei jätaks.
Ühesõnaga mida ma sellest külastusest õppisin? Mu lapsed on täiega valmis erinevaid näituseid külastama. Näiteks Andra rääkis, et nad lastega käivad juba ammu regulaarselt erinevates muuseumites ja lastele täiega meeldib. Teiseks, ERMi minekuks planeerida paar tundi on selgelt liiga vähe.
Kolmandaks, muuseumid on mega lahedad!
Kusjuures seal restoranis istudes me nägime reklaami, et neil toimub seal täiega ägedaid üritusi ja pidusid. Miks see ERM ainult Tallinnast nii kaugel olema peab? Ah?!
Millistesse muuseumitesse te lastega minna soovitate?
The post tere tulemast muinasjuttu!* appeared first on Mallukas.