Istun siin, arvuti lahti ja midagi öelda ei oskagi. Peale selle, et eilne päev oli pehmelt öeldes… kurnav. Ma ei ole kindel, miks erinevad saated arvasid, et ma tahan kohemaid kusile stuudiosse ronida, kus dramaatiliselt ja pisar silmanurgas oma lahkuminekust rääkida. Ütlen kohe ära, et ei taha.
Ja ma ei taha saada neid sadu ja sadu kirju enda postkasti, kuhu on trükitähtedega kirjutatud EI MALLU, SA EI TOHI LAHKU MINNA! MÕTLE ENNE! Nagu, mida selliste kirjade autorid mõtlevad? Et ma olen nagu: “Oot, what? MÕTLEMA oleks pidanud enne?! Issand, aitäh sulle, sa päästsid mu abielu!”
Mida ma veel ei taha, on see imelik tunne, nagu ma ei oleks enam mina ise. Ma üldiselt olen ikka teate selline nalja vend ja mulle tundub, et ma olen seltskonnas päris hea lisa, aga eile käisin Kristina juures ja kui ma oma ulgumishoogude vahe peal korra midagi üldse mõtlesin, oli see see, et issand jumal, ma peaksin oma haletsusväärsed riismed koju vedama, mitte teiste inimeste tuju rikkuma. Niiet kuigi ma pole elusees saanud nii palju kutseid kuskile ja midagi tegema, kui eile, siis ma vannun, ma ei ole hea seltsiline. Kui ei usu, küsige Kristinalt ja Kätult.
Kindel ei on praegu ka üürikorteriturule. Reaalselt nagu üks koht on urkam kui teine, lisaks on kena saada tagasidet, et “omanik ei ole huvitatud oma korterit nii avaliku elu tegelasele näitama” et sry teile ei üüri. Nagu… mis laibad sul seal korteris on, mida sa kardad, et ma nüüd super avalikult näitama hakkan või mis? Ja üldse on nõmmel nii vähe kohti, mida üüritakse, eriti just mööbliga. Kuigi ütlen ausalt, praegu on veits tunne, et suva, võtaks ka mööblita, peaasi, et koht ja korter ise head oleksid. Ostaksin endale madratsi ja istuks seal tühjas korteris. Küll need asjad ka lõpuks tuleksid, eks. Ma tegelikult ikka loodan, et eile vaatamas käidud korterist lähipäevil midagi kostetakse, sest ausalt… ma ei viitsi enam seda mängu mängida.
Üldiselt ütlen ausalt ka, et ei, ma ei soovi tutvuda miljoni vanamehega, kes miskil põhjusel mulle FBi ja instasse kirjutama tormavad. Ma lugesin küll (mingil põhjusel) korraks netist kommentaare ja ma tean küll, mida nad tahavad. Ilmselt tasuta vasektoomiat või miskit.
Aga ok, ma võtan ennast nüüd nii palju kokku, et lähen Keilasse ja toon oma auto koju tagasi. Kes oleks võinud arvata, et terve päeva peale üks võileib ja kaks viilu arbuusi ei käi nelja pokaali veiniga kokku? Endalegi üllatuseks.
Avapildil mina eile lõbusalt sõpradega aega veetmas.