Ma vist siin ei jõudnudki kirjutada, instas mainisin küll, et ma käisin siis reedel arsti juures ja läks umbes nii nagu ma arvasin. Ehk siis alguses näitas ta mulle seda QB testi tulemust, mis peaks välja nägema nii:
Siis mul on ta igatahes selline:
Ta küll nii kenasti ütles, et testi põhjal on näha, et vähemalt impulsiivsusega mul probleeme pole, et aga kahjuks kaks teist osa (tähelepanuvõime ja keskendumine) on ilmselt super häiritud. Muuseas, ma testi tehes ainult seda mõtlesin kogu aeg, et ma jumala eest ENNE ei vajutaks, kui see kujund ilmub vms, sest ma ei saaks just öelda, et ma tava elus super ebaimpulsiivne ei ole (kes mind instas jälgib, siis teab mu kommet lampi keset ööd endale suvalisi asju tellima hakata, köhh 100 eurised kunstripsmed (???) köhh…). Aga noh, ma parem võtan selle, et mul veel mingigi osa endast vähegi funkab, isegi kui ma ise tunnen, et nii hästi need lood ka ei ole.
Ma siis istusin seal, et eeem, mis see siis tähendab, et kas mul ATH (ma täpsustuseks ütlen, et ma enne kirjutasin kogu aeg ADHD, aga see on sama asi, mis ATH, lihtsalt inglise keeles on ADHD ja eesti keeles siis ATH, v.a see ükskord, kui ma need kaks kokku puterdasin ja üldse ATHD kirjutasin, et siis jah, mis iganes versiooni ma kasutan, siis just seda ma mõtlen – aktiivsus- ja tähelepanuhäiret).
Igatahes, tagasi teemasse, ta vaatas mind ja oli nagu ee obv, et nagu sul kindlalt on, sõbrake.
No ja siis ta rääkiski, et enamasti soovitatakse selle eee…raviks? Tablette, Eestis on Concerta selleks ja kui ma nõus olen, siis võiks proovida. Alguses siis kõige väiksem doos ja paari nädala pärast vaatame, kas on midagi mõjunud, et siis saab edasi mõelda, kas on või ei ole, et kui ei, siis proovib suuremat doosi ja nii.
Kuna mul suurt midagi kaotada ei olnud ja mõte sellest tundus ka huvitav, et mis tunne oleks siis elus esimest korda olla samamoodi töötava ajuga nagu teised, siis olin nõus.
Eile oli siis see õnnis päev, kus ma esimese tableti sisse sõin ja ma muud midagi ei osanudki kosta kui see, et kõht tõesti absull tühjaks ei läinud, me käisime ju eile Piltsudega tsillimas, et vahepeal ikka miskit sõin, aga võrreldes sellega, et ma muidu hommikust õhtuni suurt miskit muud ei tee kui söön, oli erinevust tunda küll. Keskendumise koha pealt ma ka midagi aru ei saanud, sest ma ju tööd otseselt ei teinud, niisama rändasime mööda Harjumaad.
Täna oli ikka teine tera. Hommikul mingi 10 paiku jõin pool tassi kohvi, jupikese omletti röstsaiaga ja paar kirsstomatit, kui tundsin, et ma pigem sureks, kui edasi sööks. Nii vastumeelne oli toit kuidagi. Seejärel tuli MEGA energia. Läksin jooksin Kätu juurde, sealt jalutasime veel Järve terviseradadel ja siis jooksin jälle koju tagasi nagu poolearuline. Ainuke asi oli see, et ma ei suutnud lõpetada, sest mu peas oli selline error, et kas ma tulen koju koristama (sest krdi bardakk siin jälle, nagu alati, ei miskit uut) või tulen koju ja laman kookonis teki sees ja vaatan Good Girlse. Seega ei teinud ma kumbagi, vaid lippasin oma majast mööda ja läksin istusin pingi peal nagu vana mutt, vahtisin parte ja siis tekkis mega ärevus.
Nagu seda on raske seletada ja sõnadesse panna, aga ma istusin seal ja googeldasin:
Attention-deficit/hyperactivity disorder, or ADHD, is a mental illness that affects the way you act and focus. ADHD is usually diagnosed in school-aged children, but it can continue to cause problems into adulthood. About two-thirds of people living with ADHDcontinue to experience symptoms as an adult.
Ehk siis ma olen rahumeeli 30 aastat elanud vaimse haigusega. Nagu sorri, aga see on isegi veits naljakas, sest mu ekspeika kippus mulle tihti ütlema, et ma olen veits vaimselt haige ja see ajas mind alati super närvi. Ilmselt vist selle pärast, et tõde pidi haiget tegema või nii.
Aga mega segadusse ajab, sest kui ma olen terve elu elanud vaimse… häirega ja mu aju ei tööta nii, nagu ta peaks, siis mis osa minust endast on see haigus ja mis mina ja kuidas ma peaks aru saama, kas ja kuidas need ravimid mõjuvad, kui mul ilmselt pole õrnematki aimu, kuidas teised inimesed funktsioneerivad.
Mulle täna kirjutas instas ka üks naine, et kas ma saaksin palun seletada, et mis tunne see on, kui ATH on, et tal lapsel on ja nii raske aru saada, mida ta tunneb. Noh, esiteks lastel ja täiskasvanutel on see veidi erinev, sest lapsi juhendavad ja kontrollivad ikka vanemad, et selle võrra on juba elus korralikum struktuur ja kohtustus asju teha. Miinus on see, et kui sa lähed oma elu peale, siis ema ei kontrolli iga su asja, mis tähendab seda, et sa sujuvalt lükkad edasi (või ei tee) neid asju, mis sulle huvi ei paku või keerulised tunduvad.
Jah, ma tean, et te nüüd tahate öelda, et keegi ei taha teha asju, mis talle huvi pakuvad, aga lihtsalt TEED. Ja ma olengi terve elu elanud umbes nii, et ilmselt ju kõik tunnevad sama moodi, et nagu ükski osa su kehast ei taha ja ei suuda seda X asja teha, aga nad teevad. Ja siis istud ise tuimalt ja googeldad, et mismoodi ja kus kasvavad india pähklid, sest… jumal hoia, et ma teeksin seda asja, mida ma peaksin tegema. Aaah, teate kui raske seda kirjeldada on, aga konkreetselt IGA rakk mu kehas ütleb EI. EI. EI. Ja siis mingi osa ajust söödab mulle ette 763536783 muud asja, mida ma hoopis selle asemel teha võiksin ja kuna neid mõtteid on nii palju, siis ma valin ühe välja, teen seda ja vaikselt unustan selle, et ma üldse midagi muud tegema pidin.
Ilmselt oleneb see ka muidugi suuresti iseloomust, sest ma .. eee arvan, et ma olen üsna pohhuistlik inimene (jumal teab, vb see oli ka mu ATH sümptom), aga kõik need tegemata asjad kuhjuvad su peas kokku kaoseks, sest igale poole, kuhu sa vaatad, on mingi poolik asi, mida sa peaksid tegema. Mõnikord joppab ja sa teed mõne neist ära, sest sa tegelikult peaksid veel rohkem midagi muud tegema :D Ma ei tea, kas see üldse loogiline tundub, aga see on parim, mida ma seletada oskan.
Mäletan ükskord lapsena mul ununes kevadel üks kooli raamatukogu raamat enda kätte ja kuigi ma teadsin, et seda saab terve suve siiski tagasi viia, siis ma mõtlesin sellest periooditi üli paanikas, et issand, see on minu käes, ma pean selle ära viima, mis ometi saab, kui ma seda teen, või ei tee? Aga loomulikult viisin ma selle tagasi ära alles sügisel, midagi ei juhtunud, aga ma olin terve suve kord nädalas pisarat pannud, sest see tegemata asi ajas mu hulluks. Aga vot ei teind kah.
Ps! Ma ühes postis viskasin nalja, et tänks ema, et mind ammu ala testida ei lasknud, aga tegelikult 25-20 aastat tagasi ei diagnoositud seda Eestis pmst üldse, pikalt arvati, et seda esineb üldse ainult meessoost ja alla 18-aastastel lastel. Muuseas SIIANI on naistel raskem diagnoosi saada, kui meestel, seega ma päriselt teda ei süüdista, sest kammoon, kuidas ta pidi aru saama, mis mu ajus toimus, kui ma isegi 30 aastat aru ei saanud.
Niiet ühesõnaga passisin ma jupp aega pingil ja olin super ärevil. Nagu selline meeletu ärevuse laine, kus mu peas segunesid kokku vanad head “asjad, mis sul on tegemata!” mõtted, pluss siis need eksistentsiaalsed küsimused, et mis sorti inimene ma üldse olen ja kas ma juba tunnen ennast kuidagi “normaalsena” ja mõtle, kui nüüd see “normaalne” mina on hoopis keegi teine, kes ma enne olin ja sekka ka mõni “äkki mul ikka ei ole ATH ja ma lihtsalt olen laisk ja lohakas tont, kes kuidagi arsti ära suutis rääkida, et ta ka arvaks, et mul see on.
Selline casual, teate küll.
Kui ma lõpuks ennast pingilt üles ajasin ja koju tulin, siis koristasin ma ära aia ja elutoa, samal ajal käed värisesid, iiveldas, meeeletu janu ja selline rõve tunne oli sees. Ega ma muidugi selleks ajaks ka grammigi söönud rohkem ei olnud, aga mõte söögist ajas veelgi rohkem iiveldama. Muuseas, kõige levinumad nähud selle Conserta rohuga ollagi: isutus, unetus, iiveldamine, suukuivus, kõrgem kehatemperatuur ja ärevus. Mõnus eks.
Common side effects of Concerta include: insomnia, nausea, decreased appetite, and xerostomia. Other side effects include: anxiety, hyperhidrosis, and irritability. See below for a comprehensive list of adverse effects.
Väidetavalt pidi keha umbes paari nädalaga sellega harjuma, siis jääb järgi üldiselt ainult üks: isutus. Aga ma olen üsna kindel, et söömata olemine tekitab ka mega janu ja iiveldust, niiet ma eeldan, et ma peaksin lihtsalt ära harjuma, et see on siis nüüd mu elu. Samas poh, fitlife I guess?
Lõpuks suutsin ma ennast nii palju kokku võtta, et ronisin teisele korrusele, lebasin oma voodisse, vaatasin seda kohutavat segadust, mis on seal liialdamata vähemalt KUU olnud, mind iga päev häirinud, aga vana hea, ei teinud selle suhtes midagi. Lihtsalt lebasin oma kookonis ja ootasin eluvaimu. Reaalselt igasugune laste inin ja kiun tekitas mul soovi lihtsalt tagasi metsa joosta, aga õnneks Kardo võttis lapsed terveks päevaks enda hallata ja ma sain rahus… oma segast elu elada.
Enne kui keegi küsib, et kas ma elangi nii, siis ee. Jah. Need on kõik puhtad riided, mida ma siis loobin paremale ja vasakule, kui ma midagi otsin. See on väga mitte jätkusuutlik, aga et nüüd edaspidi oma elu kõiki vigu diagnoosi taha peita siis google ütles, et ATH teebki inimestele asjade organiseerimise ja korrastamise raskeks.
ADHD symptoms look different in adults. With age, hyperactivity turns to disorganization, distractibility, and even depression — which can lead to a misdiagnosis and ineffective treatment.
Ehk siis jah, konutasin seal pikalt, lõpuks valgusin voodist alla riidekuhjale, panin mussi mängima ja aegluubis hakkasin seda jama koristama. See on super ebamotiveeriv tegevus, sest ma olen seda ennegi teinud ja üldiselt on ta hiljemalt kolme päeva pärast suht samasugune, seega mingit erilist entusiasmi minus ei olnud. Aga ai kurja, tehtud ma ta sain. Küll vahepeal kosutuseks Andrei Zevakini uut videot vaadates ja jumalat tänades, et mul OnlyFansi pole, aga tehtud ta on. Isegi voodipesu vahetasin ära, selline majandaja siin väljas.
Oeh, krt ma tahtsin veel tegelt igast huvitavaid asju rääkida, mida ma olen ATH kohta uurinud ja saanud aru, et omg JAA mul on see küll, aga ma arvasin jälle, et kõik tunnevad nii. Või et .. see ongi mu iseloom. No näiteks:
People with ADHD live in a permanent present and have a hard time learning from the past or looking into the future to see the inescapable consequences of their actions. “Acting without thinking” is the definition of impulsivity, and one of the reasons that individuals with ADHD have trouble learning from experience.
Kas ma võin edaspidi neile juristidele, kes mind kohtusse tahavad anda, et jumala eest, halastage, te ju peate aru saama, et ma ei saa ise ka aru mida ma teen, sest mul puudub 100% tegu= tagajärg seos? Eeeeh, vist mitte.
Aga ma arvan, et ma teen selle huvitavate asjade vooru mõni teine päev, loomulikult siis, kui miski põnevam teema mulle pähe ei tule, ma hoopis sellest ei kirjuta ja igaveseks ei unusta, et ma huvitavate ATH asjade kohta posti teha tahtsin. Kõike võib juhtuda, ma olen ju vaimselt haige inimene, junõuuu.
Et täna leppige siis sellega, et ma kirjeldasin teile ebanormaalselt pikalt kaht päeva ATH ravimeid võttes, selle asemel, et kirjutada: üsna kehv oli.
Vähemalt sain veidi produktiivne olla ja sammud täis, kahju ainult, et mul siiani NULL isu on ja samas tempos jätkates olen ma nädala pärast surnud, või kaua need inimesed ilma söögita elavad?
Kui küsse on, küsige julgelt, ma ise ei oska ka kõike kohe seletada. Mullegi üsna uus värk. Aga see video on päris hästi kokku võtnud:
Ma lihtsalt tahan ära mainida, et kõige rohkem hämmastab mind ikka see, et ma reaalselt TERVE ELU arvasin, et kõigil on nii. Et kõik tunnevadki nii. Aga on lihtsalt veits normaalsemad inimesed ja händeldavad elu paremini. Kae perra… mida ma veel teada saama pean, ah?
The post et jah, tere tulemast ATH appeared first on Mallukas.