Mind siiamaani kummitab ühes eelnevas postituses kirjutatud kommentaar ühe lugeja poolt, kes tegeleb tööalaselt dementsete inimestega ja ütles, et ka neil on suured tunded “sisse kodeeritud”. Et nad ei tea, ei tunne inimest enam ammu ära, aga nad vaatavad talle peale ja nad TEAVAD, et nad armastavad neid. Sest armastus on sees olemas, olenemata sellest, et kontekst on ära kadunud.
See panigi mind mõtlema sellele, et kui küsitakse, et mis on see elu mõte ja point, siis see on tegelikult ju lihtne – teisi inimesi armastada, ümbritseda ennast nendega, keda sa armastad ja olla õnnelik. Okei, me võime muidugi praktilisemad olla ja öelda, et meil on vaja ka raha ja tööd, et ära elada, aga tihtipeale kipuvad inimesed rohkem tahtma, kui neil endal vaja on.
Mina ka.
Näiteks mingi hetk tundsin ma survet kogu aeg tööd teha. Nagu KOGU AEG! Sest “mina olen ainukene raha teenija ja kui mina ei tee, siis kes teeb ja mõtle, kui meil puudu jääb ja siis see on minu süü!”. Mis tähendas seda, et ma võtsin muudkui koostöid vastu, kuigi ma sain ise ka aru, et esiteks läheb paljuks juba sisu mõttes ja teiseks minu enda võimekuse jaoks kah. Ma tahaks öelda, et mina ja mu tore ATHD, aga kuna ma ikka veel ametlikku diagnoosi pole saanud (4. september saab see päev olema), siis ütleme siis nii, et mina ja mu ATHD laadsed käitumismustrid ajavad mind sellistes olukordades pehmelt öeldes hulluks.
Mida rohkem tööd ja kohustusi, seda rohkem hakkab mu aju otsima muid tegevusi, mida ma selle asemel tegema peaks. Näiteks praegu on mul üks asi, mida ma RAUDSELT tegema peaksin, aga selle asemel olen ma otsinud retsepte, kuidas sprotte muul moel, kui võileibadel kasutada (kartuli-sproti vorm!), koristanud elutuba, pesnud pesu, lugenud blogisid, otsinud värve, et lauda värvida, mõelnud erinevaid viise, kuidas tuba ümber tõsta jne, selle asemel, et lihtsalt see üks asi ära teha, mida ma PEAN tegema. Nagu ausalt, ennast ajab ka närvi, et ma selline olen, haha. Vahepeal on mul küll tunne, et ma leidsin selle ATHD värgi ja klammerdun selle külge, et enda laiskust kuidagi välja vabandada…
Aga kui ma mõtlen, et kui ma nüüd saangi diagnoosi, siis see teeb mind küll õnnelikuks. Ei, mitte selle pärast, et mu aju normaalselt töötada ei taha, vaid selle pärast, et mul on super kõriauguni sellest, et ma iseennast kogu aeg laisaks ja lohakaks tembeldan. Ega pole ka ime, mu ema tegi seda terve mu lapsepõlve. Ei olnud vist päeva ka, kus ma ei kuulnud ahastamist, et KUIDAS ma ometi nii laisk ja nii lohakas ja nii hajameelne ja nii sõnakuulmatu ja nii ülbe olen. Sry, ema, äkki oleksid võinud mind arstile viia või miskit.
(Ma poole postituse kirjutamise pealt kirjutasin psühholoogile, et kle ma tean küll, et meil aeg alles 4dal, aga ma praegu tahaks nagu KOHE teada, mis mu diagnoos on, pliis ütle, muidu mul nii kehv valefaktidel põhinevat blogiposti kirjutada :D).
Ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid sellest õnnelikuks olemisest. Ja mind teeb õnnelikuks vähem kohustusi (ehk siis vähem asju, mida edasi lükata ja ennast pingesse ajada). Mind teevad õnnelikuks inimesed, kes naudivad elu ja ei mõtle väga asju üle, mis on irooniline, sest samal ajal on mul pooled sõbrannad kohutavad ülemõtleljad ja sressajad, kes vaevlevad mingites imelikes kompleksides, mis nad oma peas välja mõelnud on, aga IKKA nad meeldivad mulle ja ma kehitan nende imelike omaduste peale lihtsalt õlgu, sest mina näen neid sellisena, nagu nad ise ennast nägema peaksid: vägevate naistena, kes suudavad kõike, kes saavad hakkama, kes on elus kõige ägedat väärt. Ja see nende soig ja hala jääb minu jaoks nagu tahaplaanile või nii. Igaühel omad head ja vead.
Mind teevad õnnelikuks hetked, kus mu lapsed saavad hästi läbi ja kui nad õpivad uusi asju ja naeravad südamest. Mind teeb õnnelikuks, kui mu kodu on korras (sest peas on kaos :D), aga kuna enne hakkab taevast vihmavarjudega leemureid sadama, kui meie terve maja korda saama peaks, siis ma lepiks isegi sellega, kui ma elutoagi suudaksin täna ära koristada.
Mind teeb õnnelikuks see, kui ma leian üles midagi, mis mul ammu kadunud on. Ja kuna ma kogu aeg asju kaotan, siis ma leian päris tihti kah miskit, seega väike õnn on aeg-ajalt ikka garanteeritud. Aga kui see inimene, kes mu robottolmuimejat laenas, seda posti loeb, siis palun vähemalt ütle, et see sinu käes on, mind nii painab, et ma ei mäleta, kellele ma selle andsin, haha. Ausalt, jäta või omale, kui sa pead, aga pliiiis ütle mulle, kus mu robot elab :D
Kuhu ma tahtsin jõuda on see, et ma teen aina neid asju rohkem, mis mind õnnelikuks teevad ja vähem neid asju, mis mind närvi ajavad või ärritavad. Ma ei suhtle inimestega, kellega ma ei saa olla mina ise. Ma ei suhtle inimestega, kelle käitumine mind häirib. Ma ei jälgi neid, ma ei uuri nende tegemise. Ma keskendun enda asjadele ja virelen siin oma kaostega, aga ma olen ikkagi õnnelik. Kuidagi nii… pehme vaib on elul.
Vahepeal ütleb saikar osa mu ajust, et noniii, naudi-naudi, tead küll, mis pärast tõuse tuleb ;) Aga ma olen nagu krt jää vait, ise oled raudselt mingi ATHD segane vend, sa ei tule mulle siin parakaid ajama, baiii.
Et siis jah, mega suvaline rant, olge lahked, nautige. Ja palun palvetage, et ma midagigi oma “tahan teha” listist õhtuks ära teha suudaks. Sest “tahan” võib konkreetselt esimese tegemise minuti pealt muutuda “aaah, see nii igav, ma parem googeldan uuesti, kuidas sprotivormi teha…”.
Oh, lähme lõpuks korra juustuseks ka, ma tahan öelda, et blogimine teeb mind ka õnnelikuks ja teie ka, kes seda loevad ja minuga räägivad ja niisama… siin tuiavad. Mõelge, 15 aastat(!!!!) olen ma seda teinud ja kui mina midagi üle viie minuti teha suudan, siis see tähendab ainult seda, et see on IKKA mulle põnev ja et ma ikka armastan seda täie rauaga. Aitäh, et olemas olete.
Sooja ja pehmet vaibi teilegi :D
The post mis üldse oluline on? appeared first on Mallukas.