Mul on tunne, et mul on sel suvel tekkinud korraga mingisugune elu laadne toode. Umbes nagu Maximas juustuletis müüdav juustulaadne toode, mis näeb välja nagu juust, aga päris juustu pähe seda ka müüa ei saa. Mitte, et mu elukesel miskit häda oleks, aga mul on tunne, et mul tiksub kogu aeg mingi imelik süütunne kuklas. Kogu aeg mingid üritused, väljasõidud, sünnipäevad, peod, festivalid jne ja iga jumala kord on mul tunne, et kas ma olen nüüd sitt ema, et ma jälle kuskil ilma oma lasteta tuian? Seda enam, kui kohad, kuhu ma lähen, on täis lastega peresid.
Ausalt ka, kuradi mom guilt. Ma olen aru saanud, et isadel seda küll ei ole, sest Kardo rehmab alati käega, et issand jumal, me oleme kogu aeg nendega koos, hull asi, kas me vahepeal kuskil omaette oleme või mitte. Seda enam, et kui nad ei ole meiega, on nad oma vanavanematega, kellega neile väga meeldib koos olla. Et pole kuskile keldrisse radika külge maha jäetud, kauss õunaviiludega eees, et säh, söö. Emme-issi tulevad ülehomme tagasi. Baiiiiii!!!
Ma ei ole kuigi palju neid teemasid siin arutada tihanud, sest noh, ei taha hetkel lugeda selliseid kommentaare, et issand jumal, miks sa need lapsed üldse tegid, kui sa tahad muudkui ringi käia ja olla, et lapsepõlv ongi see aeg, kus sa oled lastega ja kui nad on suuremad, siis tuleb jälle see sinu ja teie aeg tagasi. Ja kuigi ma täiesti nõustun sellega, et lapsed on toredad ja nende kasvamist tore vaadata, siis andke mulle andeks, aga kui ma umbes nädal aega nendega 24/7 koos olen (sest lasteaial on ikka veel suvepuhkus viiendat aastat juttti, või vähemalt nii tundub), siis on mul küll selline tunne, et olgu musirullikesed, emme läheb joob nüüd sõbrannadega pudeli veini VÕI paneb endal kuuris paela kaela, ise valige kumb saama hakkab, aga üks kahest kindlasti lähiajal juhtub.
Olge inimesed, ärge nüüd sõna-sõnalt võtke, või risti lööge, aga vahepeal ma istun kodus ja mõtlen, et kas keegi seletaks mulle, kuidas mul on 30-aastasena kolm eelkooliealist last. Nagu…mida ma mõtlesin, ah?! Ja kuigi nad vahepeal on super nunnud ja naljakad ja toredad, siis on need hetked, kus Lende rahmeeli tite ja enda juukseid küünekääridega maha nüsib, kassipoega kümblustünni viskab (sest kiisu tahab ka ujuda ja raudpolt ei upu niisama sinna ära), Mari närvi läheb, et hambahaldjalt sott euri ei saanud (wtf?? kui hambahaldjad soti tooks, siis ma lööks endal kuu lõpus ise paar klahvi välja, kui aus olla), tekitavad tunde, et vabandage, mis see hullari otseliini number oligi? Lapsed on lihtsalt nii pagana intensiivsed ja miskipärast tahavad ainult lollitada või jonnida. Näiteks on praegu Lende ja Marta vahel käimas faas, kus kumbki ei tohi katsuda, ega isegi vaadata asja, millega teine parasjagu mängib/tegeleb.
Ükspäev küsis Lende vett, mille peale hakkas ka Marta vett küsima. Tõin klaasi vett ja andsin selle Martale, sest ta istus mulle lähemal, Lendele ütlesin, et las Marta võtab lonksu, siis saad sina. Lende läks super närvi ja röökis terve aja, kuni Marta jõi. Kui ma klaasi talle ulatasin, hakkas Marta röökima, et tahab “VEEL JUUA!”, aga Lende keeldus võtmas klaasi, mida Marta puudutanud oli ja Marta keeldus tagasi võtmast klaasi, mida ma Lendele pakkuda julgesin. Ehk siis ma pidin minema kööki ja tooma kaks uut klaasi vett. Ja sellised näited on iga päev, iga jumala asjaga. Hommikust õhtuni.
Ja mis asja veelgi kenaks teeb, hommikud on varajased. Martal on viimasel ajal tekkinud komme ärgata viie-kuue paiku, et siis mu silmamune lahti kiskuda ja mulle kõrva röökida: “ALLA! LÄMME ALLA! EMME TUDUB! ISSI TUDUB! SÜÜA!!!! SÜÜÜAAAAAA!!! ALLLLAAAAAA!!!!!! EMMMEEEEE”.
Et jah. See suvi on intensiivne olnud. Lasteaeda pole ju normaalselt olnud mingi märtsist alates ja arvestades, et me jaanuarist alates Tenerifel olime, siis oleme me varsti mingi kaheksa kuud nonstop lastega koos olnud. Ja see panebki mõtlema, et kas ma olengi siis nii sitt ema ja pole mõeldud normaalseks lapsevanemaks, kui ma ei suuda kaheksat kuudki oma lastega koos ära taluda või? Või noh, TALUNUD ma olen, sest me oleme kõik elus ja enam vähem terve vaimse seisundi juures, aga vahepeal on küll tunne, et vabandage, ma just olin ise ka mingi 19 ja ma ei pidanud kellegi eest vastutama ja ei pidanud mõtlema, et lastele oleks sügiseks uusi barefoot kummikuid vaja osta ja vannitoa persseläinud remont ümber teha.
Kas teil pole nii, et vahepeal tahaks lihtsalt veitsaks selle adultimise ära lõpetada? Et lähedki välja ja näpud taeva poole ja unustad ära, et sul on kodus kaks ja pool miljonit last, kes kõik vanaemade vahel pühalikult ära jaotatud ja hommikul nead ennast maapõhja, sest su vanamutikeha ei ole enam võimeline sellist ööelu elama JA järgmisel päeval inimene olema. Aga ega lapsi huvita, need tahavad ikka su silmamune koukida, süüa, hambahaldjalt sotti ja kassipoegasid mõrvata. Ja sina muudkui ole valvel, keeda putru ja ole hea ema.
Ok, valetan. Keedan ma jee neil hommikutel putru.
“Kes tahab hommikusöögiks jäätist?!”
Mu lapsed:
Ja siis tuleb Mari ja kallistab mind ja ütleb, et ma olen maailma parim emme.
Et siis järelikult… järelikult on fine? Või ei?
Kuradi mom guilt, ma ütlen.
Vahepeal ma mõtlen, et kui mul poleks kuskile lapsi hoidu anda, siis ma peaksin kogu aeg kodus olema ja oleksin see HEA ema. Või keldrisse oksa tõmmanud ema, ega iial ei tea, haha. Ma ei tea ise ka, mida ma siin varahommikul jauran, endal on suuremad täna Pärnus minu emaga ja Marta jäi Lea juurde tuttu, seega oli mul kohe hommikul aega teile siia halama tulla, et shit, ma olen nii kehva ema, sest mul polnud öösel ühtegi last kodus ja ma isegi ei käinud kuskil veini lürpimas, vaid lihtsalt jõudsin Pärnust nii hilja tagasi, et titt oli juba vanaema juurde magama keeranud.
Vot. Nüüd siis teate. Ja kui mind kuskil, näpud püsti, ringi kakerdamas näete, siis teadke kahte asja: mul oli ilmselt super intensiivne ja lapsene päev selja taga. Ja nad saavad homme hommikusöögiks raudselt jäätist.
(Mõistan, et kogu postitus kõlab nagu ma käiks ja paneks iga jumala päev hommikust õhtuni tinunni, haha, sorri, päris nii ka pole. Lihtsalt mulle tundub, et ma käin kuidagi rohkem, kui teised- need, keda nt blogimaailmas superemadeks peetakse :D Tahaks ka noh, kadedus, mis muud!).
Aga öelge ausalt, palju teie laste kõrvalt väljas käite või üldse välja saate? Ja kui SAAKS, kas käiksite?
The post baby, I think i’m loosing my mind või miskit appeared first on Mallukas.