Terekest, jälle uus nädal ja jälle oleme me sammu võrra suve lõppemisele lähemal. Ei tahaks siin negatiivne Nancy olla, aga nii on ju! Alles oli mai, nüüd juba juuli. Suve peale on paar üritust orgunnitud, paar väljasõitu ja tere tulemast tagasi sügis. Eiiiiii! Selle pärast ongi see talvel Tenerifel elamise idee nii ilus – ei pea kuskil külmas ja kõledas Eestis passima. Öäk. Ainuüksi mõte sellest teeb mind närviliseks.
Teate, mis mind veel närviliseks teeb? Ikka see vana hea lugu, et kui ma ei kirjuta oma elust, vaid asjadest ja kohtadest, siis olen nii igav ja mõttetu, võiks blogi kinni panna ja viisakusest maha surra. Kui ma KIRJUTAN oma elust, siis kaasneb sellega raudpoltnael mingisugune kohtusse andmine või kammajaa ja hala teemal: “kuidas sa julgesid olla nii avameelne??! mõtle oma lastele!” või veel parem, minu anonüümsest loost tunneb keegi ennast ära ja peab vajalikuks hüsteeritseda, kutsuda seda avalikuks laimuks, käskida maha võtta ja lõpuks käratada, et kuna ma ei soovi sundida meie lapsi kahekesti koos mängima, siis järelikult ei soovi ma probleemi lahendust vaid …trummipõrin-… klikke!
Vot need on küll need hetked, et nagu jumala eest, ega mul ei tohi ju ühtegi mõtet või probleemi või arutelu vajavaid asju elus, sest kõik mida ma tahan, on need maagilised klikid. Mul tegelikult laps ei käigi lasteaias, tahtsin lihtsalt lahe olla ja mõtlesin teema välja, sest noh… why not. Kuidagi tuleb see klikk majja tuua eks…
Ok, hingan sisse, hingan välja.
Rahulikuks seletades: minu eilse postituse point ei olnudki küsida nõu, et mida sellise lapsega teha. Pigem oli see niisama arutlev, sest Mari just jälle tegi sellest juttu ja kuna see on mõnda aega kestnud, siis tahtsin lihtsalt antud teema blogis tõstatada, et inimesed saaksid kaasa rääkida ja arutada. Minu küsimus oli pigem, et mida mina MARILE öelda ja teha saaks, et ta seda olukorda vältida saaks. Minu lahenduse otsimine ei olnud kordagi sinna suunatud, et oh, korjame allkirju ja viskame lapse välja või ma ei tea mis imelahendusi siin soovitati.
Ma ei ole kordagi arvanud, et antud pere eitaks probleemi või ei viitsiks/tahaks sellega tegeleda. Ka Maril on eelnevalt erinevaid probleeme olnud ja ma tean selle pärast väga hästi, et ükski asi ei käi üleöö, vaid võtab aega. Seetõttu, peale seda kui õpetaja ütles, et nemad ja pere on probleemist teadlikud ja sellega tegeletakse, miks ma oleks sellele emale eraldi kirjutama? Mida? Mölisema, et issand, iga päev kuulen seda ja teist? Miks ma peaksin seda tegema, ma ju saan aru, et ega neil ka ilmselt kerge pole.
Igal asjal on kaks otsa ja kindlasti oleks mul ka väga paha, kui keegi ütleks, et minu laps teistele haiget teeb ja inetusi ütleb. Mõistan, et selline tunne võib inimese viia kaitsereaktsiooni, kus pigem tahaks süüdistada kedagi teist, mitte enda last (kuigi endiselt, ei ole ma kordagi süüdistanud ei last, ega vanemaid). Minu postitus on anonüümne, selle on enda isikuga sidunud ainult see ema ise kuskil facebooki grupis, kus visati link üles selle mõttega, et issand, mida nüüd teha, suur ja kohutav Mallukas laimab. Loomulikult olid kommentaarid ka vastavad, et ega selliselt pole mõistmist elusees loota ja põhimõtteliselt pisendati minu muret ja probleemi selleni välja, et ilmselt minu enda laps on lõpuks süüdi.
Kõikidel lastel on vahepeal momente, kus neid on raske talitseda ja neil emotsioone kontrollida, mismõttu paljud kommentaarid vb olid ka ründavad, et ah, raudselt vanemaid ei huvita vms, mis kindlasti antud pere puhul ei päde. Samas igaüks räägib enda mätta otsast:
Mina räägin selle mätta otsast, et mu laps saab haiget ja talle öeldakse pidevalt inetusi.
Sellele emale teeb haiget, et teised tema lapsest eemale hoiavad ja et tal raske on seltskonnas hakkama saada, mõistan ka seda.
Osadel kommenteerijatel võivad olla aga näiteks kogemused lastevanematega, keda ei huvita lapse probleemid vaid eitavad neid. ja ei taha sellega tegeleda.
Igaühel on omad vaatenurgad, mis teisele võivad valed või ründavad tunduda, aga igaüks räägib ainult oma kogemusest. Ja kujutage ette – ma olen oma blogi pidanud varsti juba viisteist aastat ja väga pikalt olen ma saanud oma asju siin välja kirjutada ja teie käest nõu ja erinevaid vaatenurki. Samas aina vähemaks jääb see, kes ma kunagi siin blogis olin. Lihtsalt sellle pärast, et ma ei saa mitte millestki ega kellestki kirjutada, ilma, et see KEEGI ennast ära tunneks.
Mul on ka mingid jamad olnud sõbrannadega, Kardoga… eluga, aga ma ei saa neist kirjutada, sest ma tean ju ise ka, et minu nn välja kirjutamise point ongi ju ENDA vaatenurk kirja panna ja kui keegi ennast ära tunneb, siis hakkab kohe pihta see, et AHHAA, nüüd ma siis tean, mida sa mõtled ja tunned ja see pole üldse nii ja üldse SELLEST ei tohiks sa blogida, sest vaesed lapsed ja… Ehk siis mu päris elu on off the limits, sest kedagi ma raudselt haavan ja solvan ja laiman isegi anonüümselt ja mu töö osa (arvustused ja reklaam) on mõttetu sitt, right?
Oeh, eks ma tegelikult ise ka tean, et laste teemad ongi sellised, mis ajavad kaitsepositsiooni ja ei lase võib-olla olukorda selgelt näha, aga ausalt läksin praegu närvi. Ilmselt paneme nüüd kokku kogu selle lasteaia teema, selle, et ma ei suuda ever kaalust alla võtta ja ma näen kõikidel eile rannas tehtud piltidel välja, nagu mul oleks 6644464 kilone pekitutt trikoosse topitud, ma pean kolme päevaga stuudio tühjaks tegema + muud tööd ka ära tegema. Ja nagu ikka, ei saa ka pettumust valmistada sellega, et mu maja ei näeks välja nagu bardakk.
Edaspidi teen oma halad parooliga postitustesse, ei viitsi enam vaielda nendega, kes ei tahagi mõista või aidata, ainult näpuga näidata ja iniseda.
The post veits närvi ajab appeared first on Mallukas.