Mingi aeg tagasi jättis keegi mulle kommentaari, et äkki mul on ATH (aktiivsus ja tähelepanuhäire). Ma arvasin, et see on mingi laste värk, seega väga sellesse ei süvenenud, kuni ühel hetkel sattusin lambist artikli peale, kus ATH’st räägiti. Ja mida rohkem ma peale seda edasi googeldasin, seda rohkem sain aru, et kõik need punktid käivad minu kohta.
Ups.
Ma olen juba paar aastat tundnud, et mul võib midagi viga olla. St ma ise dramaatiliselt kaldusin rohkem loomulikult ajukasvaja poole, sest mu tähelepanuvõime on NII väike, et ma poleks üllatunud, kui ma ühel päeval hingata unustaks.
Ma vist ühes postituses kirjeldasin, kuidas ma alustan ühe asjaga ja siis sujuvalt unustan selle ära ja liigun asjadega edasi. No umbes, et viin kohvitassi kööki, et elutuba koristada, mida ma olen lubanud endale, et on mu tänase päeva ülesanne. Köögis näeb, et üks maitseainepakk on riiulil, topin ta siis teiste juurde korvi, kui mõten, et ooo, ma nägin tiktokis ühte ägedat asja, kuidas maitseaineid hästi hoida saab ja järgmine hetk olen ma Magaziinis, et osta väikseid purke enda maitseainetele uut elamist teha.Purgid ostetud, näen ma magaziinis ägedat meigipintslite hoidikut, millest sünnib idee enda meigilaud korda teha ja asjad ära sorteerida. Tulen koju, viin meigivärginduse magamistuppa ja avastan, et need riided, mida ma ikka veel pole ära koristanud (kuigi olen endale lubanud 35 aastat). Hakkan neid hunnkutesse sorteerima, kui äkki tuleb meelde, et ma pidin täna ühe loosi ära tegema. Võtan telefoni, lähen arvutisse, vaatan, et ooo 5 lugemata kirja. Üks nendest küsib midagi, mille vastust ma pool tundi otsin, selle ajaga ammu ära unustades loosi. Tõstan pilgu ja kell on 21.00, mu elutuba on segamini, köök on täis maitseained, magamistuba on still a mess, töö tegemata ja ma pean lapsi magama viima.
Proovi mitte hulluks minna eks, eriti kui see juhtub iga jumala päev, terve su elu.
Nagu ma arvasin, et see on kõigil nii. Või et ma olengi selline “veits udupea”, aga see on viimasel ajal nii hulluks läinud, et ma ise tunnen ka, et midagi on valesti. Sest see tõesti juba VÄGA mõjutab mu elu. Pole vist normaalne poole nõudepesu pealt kaheks tunniks lastetoas multikat vaatama jääda, endal vesi jookseb, sest ma unustasin. Või et pooled toidud on ühelt poolt söestunud, sest ma unustan. Või et ma ei tee pooli asju õigeks ajaks, sest ma ei mäleta neid.
Iga mõttega kaaseb 3766363 muud mõtet ja enamasti võidab kõige ebaolulisem, aga samas kõige huvitavam. Nagu väike laps noh.
Muuseas, te teate, et väikestel lastel on alguses see, et nad unustavad asja, kui see pole neil silmapiiril, eks? Kui nad kasvavad, siis see kaob ära, aga inimestel, kellel on ATH, ei kao see suht kunagi ära ja nad peavad sellega maadlema terve elu. No näiteks asi, mis on vast paljudel inimestel: kui külmkapis on midagi kuskile taha asetatud, siis seda ei eksisteeri. Kui mõni ülesanne ei ole kalendrisse märgitud, siis seda ei eksisteeri. Ja see kehtib ka inimeste puhul. Selle pärast ma olengi vist selline, et ma ei igatse inimesi pea kunagi. Mida ma ei näe, seda pole enam olemas 
See pole isegi nali, see on päriselt sümptom, mille pärast ATH’ga inimesi peetakse külmaks ja ebaviisakaks, aga see on lihtsalt see, kuidas nende aju töötab. Näiteks vaadake seda videot (selllel mehel palju erinevaid tiktoke selle häire kohta).
Muidugi vabalt võib olla, et mul ikka pole seda, aga väga imelik on selle kohta lugeda ja avastada, et kõik punktid klapivad minu “iseloomuga”. Et äkki mul ongi see? Selles suhtes, et ma tõesti olen terve elu selline olnud ja tänks, vanemad, et selle asemel, et kogu aeg mulle pähe taguda, kui tont, laisk, lohakas ja suur unustaja ma olen, mulle abi otsisite, haha. Aga kui neid unustamisi ja keskendumist saaks kuidagi ravida, siis ma teeks seda hea meelega, sest ma just lugesin, et kui ATH jätta ravimata, siis see paremaks ise ei lähe. Seega… ma kirjutasin perearstile ja kui ma õigesti aru saan, siis tema saab kirjutada saatekirja psühhiaatri juurde, kes peaks siis mingeid teste tegema? Ma ei tea.
Mu suurim hirm on see, et ma lähen sinna ja arst on mingi wtf, ei ole sul midagi viga, lihtsalt massive värdjas oled, kes eluga hakkama ei saa, baiiiii.
Kui kellelgi on infot selle teema kohta, siis kuulan hea meelega. See pidi tegelikut väga levinud häire olema, seega peaks ju nagu olema inimesi, kes oskaks kaasa rääkida? Kuigi jällegi väga palju inimesi pidid ka mitte diagnoositud olema, sest nagu ka mina, arvavad, et see ongi “osa iseloomust” ja mingi “lastehaigus” mida neil olla ei saa.
Keda huvitab, siis ATH sümptomid täiskasvanutel:
- vähene huvi enamike asjade vastu ja vähene huvi detailsuse vastu. Sageli loetakse seda “ülbuseks” või kalkuseks, aga tegelikkuses aju lihtsalt.. ei huvitu asjadest, mis ei simuleeri kogu aeg.
- alustad pidevalt uusi ülesanded, vanad unustades.
- halb organiseerimisvõime
- võimetus fookuses olla või asju tähtsuse järgi teha.
- pidev asjade kaotamine.
- unustamine
- pidev ärevus (midagi on tegemata, olen midagi unustanud)
- võimetus olla mõnes olukorras vait või oodata enda korda rääkimiseks.
- oma arvamuse välja purtsatamine, olukordades, kus seda tegema ei peaks.
- tujude kõikumised, kiire ärritumine (ja kiire ärrituse kadumine), liigne emotsionaalsus.
- võimetus stressiga tegeleda.
- erakordne kannatamatus: “KARDOOOO, MITU AASTAT SUL LÄHEB??!?!??!! HAKKAME MINEMAAAAA” *ise samal ajal kõik asjad maha unustades
![😂]()
* - Riskide võtmine kergekäeliselt ja suurte otsuste tegemine ilma neid kaalumata ja läbi mõtlemata.
Ps! Avapildil on mu maitseained ja purgid… ma pidin sellega tegelema… 3 kuud tagasi? Kes enam mäletab, sellised nad hetkel igatahes on
Igatahes, need kes mind kaua lugenud olete? Mis arvate? Kas mul võib see haigus olla?
The post aus ülestunnistus: ma vist olen veits haige? appeared first on Mallukas.