Ma ütlen kohe ära, et allolev tekst võib sündsale daamile liig olla, seega kui sa üks sünnis daam oled, ära edasi loe 
Ma pidin vahatama minema. Kardo ütles mulle küll, et kui ma minna ei viitsi, et siis ma võin endale spa tripi jaoks kalipso ka osta, aga kuna need on veits kallivõitu, siis panin endale siiski lõpuks vahataja juurde aja kinni.
Et te teaksite, ma vihkan vahataja juures käimist. Ei, mitte selle pärast, et valus oleks (veits on ka), aga pigem selle pärast, et mu unistus oleks leida vahataja, kes ei tea, kes ma olen. Mitte, et ma nüüd omast arust mega staar oleksin, või et ma kardaksin, et keegi saab midagi mu va-j-j kohta teada, mida enne elu eest varjanud oleksin. Siiski on minu jaoks vaks vahet, et kas ma räägin teile ise, et mul üks mokk on veits pooleks (ilmselt olen seda ka veidi liiga dramaatiliselt kirjeldanud, sest ma olen inimestelt saanud lugematul hulgal küsimusi selle kohta, samal ajal ku neil on super grossed out ja mures nägu ees ). Et seletuseks – see nüüd niii hull ka välja ei näe ja oma poolikute mokkade otsa ma ei komista, aga noh…
Issand, krt, kaua võib üks inimene ühest poolikust mokast lobiseda, haha. Aga mu point on selles, et isegi kui ma olen sellest ise bloginud, siis sellegipoolest ei võrdu see sellega, et ma nüüd igale blogilugejale seda näitama ka hakkaks, et noh, sa ju nagunii tead, viska siis juba kiire pilk ka peale.
Seega oli mu unistus leida pime, soovitatavalt Ukrainlasest 60-aastane vahataja, kellel poleks halli aimugi, kes on Mallukas. Kuna aga neile eraldi lehekülge ei ole, siis ma tegin järgmise parima asja: ma panin iluteenindajate gruppi, et otsin vahatajat ja siis vaatasin lihtsalt Fbis, et kas ta followib mind või laigib mu lehte või miskit. Leidsin siis mina ühe vahataja, kes tundus mu kriteeriumitele vastav (kuigi nüüd ma mõtlen, et see võib samahästi tähendada, et ta TEAB kes ma olen, aga fking vihkab mind ja sp ei follow mind kuskil ) ja panin aja kirja.
Loomulikult ärkasin ma vahatamise päeval lihtsalt maailma kõige pikema sissekarvanud karvaga mu vaginleeriumi piirkonnas. See reaalselt nägi välja nagu midagi sellist, millesarnast mu silm enne näinud ei olnud. See oli tulipunane ja mega paistes ja nagu… ma juba mõtlesin, et ma pean aja ära tühistama, sest muidu vaene vahataja saab südari, aga kell oli juba nii palju ja ma mõtlesin, et ma lähen ikka kohale, et kui ta ei saa teha, siis ei saa.
Kohale ma läksin, ta heitis pilgu peale ja ütles, et ah lebo, teha saab ikka ja noh, hakkas pihta. Algus oli paljulubav, sest ta oli hästi kiire ja valus ka üldse polnud. Passisin rahumeeli telefonis ja juba oma peas mõtlesin, et issand, miks ma üldse põdesin siia vahataja juurde tulemise pärast, et nagu ausalt Mallu, get over yourself, laadiidaa, kõik peavad sind jubedalt teadma onju. Seda hetkeni, kuni vahataja, samal ajal usinalt mu mokkasid paremale ja vasakule lapates, ise mega ametlikult vahatades, uuris: “Noh, kas Kardo on lastega kodus või hoiab neid vanaema?”.
Ma tahan rõhutada, et vahataja ise oli super tore ja sõbralik ja ma sain tänu sellele visiidile ilma kalipsota vspasse minna ja ilmselt olen ma nüüd viis kilo kergem, sest ainult taevaisa mäletab ja teab, millal ma seda alumise korruse hekki viimati pügasin, aga mingi osa minust kujutab siiani ette, kuidas see vaene vahataja nüüd sõpradele õlgu judistades räägib, kuidas SEE MOLLUKAS tema juures käis, endal tutikarvad poolde põlve, üks mokk nagu noaga lõigatud ja takkatipuks oli tal veel 90 meetrine sissekasvanud karv. Et nagu… I have to live with that now...
Tore, et ma selle nüüd südamelt ära sain. Te käite vahatamas v?
The post ma ja vahatamine appeared first on Mallukas.