Tahate ma olen täna hästi aus?
Kui tihti ma kuulen kommentaariumis, et ma olen ülbe, nähvan, “ei suuda normaalselt rääkida”. Teate, see on täiesti tõsi. Ma alles siin hiljaaegu tegin väikest iseendasse vaatamist ja päris raske oli endale tunnistada, et ma olen selline keskmiselt ebameeldivam inimene. St. ma ütlen otse ja ausalt nii kuidas ma mõtlen, kuigi viisakam oleks enne sada korda mõelda teiste tunnetele ja mõned asjad enda teada jätta, mitte need kohe välja plahvatada. Seda võtavad võõrad kommenteerijad kindasti rohkem isiklikult, sest kuigi ma teen seda ka oma sõpradele, siis on neil vähemalt minust ka neid mälestusi, kus me koos pulli teeme ja poole hommikuni veini trimpame, kuni kõhud naermisest valusad. Neti inimestel aga midagi head meenutada pole, on ainult üks vastu paukuv Mallukas.
Ütlen ausalt, sellel on kaks põhjust: esiteks ma olen kannatamatu ja ma ei viitsi sada asja üle rääkida. Ma ei suuda taluda lolle küsimusi (irooniline, sest ma ise neid muudkui esitan) ja vastan kohe üleolevalt. Mõne puhul hiljem mõtlen, et oleks võinud viisakam olla, mõne puhul mitte isegi seda. Näiteks eile, kui ma olin pannud üles enda kõhu pildi eest, paremalt ja vasakult, küsis keegi KAKS korda, et kas saaks reaalselt pilti mu kõhust praegu, peale rasvaimu. Nagu… mida sa sellisele vastad, ah?
Teine põhjus, miks ma vahel nagu saikar vastan on see, et ma võtan kõike rünnakuna. See olla parim kaitse, või mis. Ma olen nii harjunud, et mind kritiseeritakse iga asja üle, mida ma teen, et kui lause tundub natukenegi ründav, siis on minu esimene reaktsioon kohe hammustada.
See on tegelikut väga imelik endale tunnistada, et ma olen suht… fked up. Aga kui ma sellele rohkem mõtlen, siis kas pika mõtemise käigus ei jõuaks me kõik enda kohta samale tulemusele? Lihtsalt mina olen kuidagi sattunud tegema seda tööd, mille kohta kuulen ma aina, et see pole päris töö, et ma näitan oma lastele halba eeskuju sellega, et teen oma mõttetut “tööd”, lastega ma ka ei tegele, sest ma passin ju arvutis ja teen “tööd” ja kui ka nendega tegelen, siis ilmselt kardan lastekaitset (tänane pärl netist).
Ühest küljest tahaks öelda, et isssand, mingid inimesed on maalinud endale minust täiesti absurdse pildi ja see on kõik nii ebaaus, aga teine osa minust ütleb, et enamasti on neil õigus. Ma olen vaimselt ilmselt lapsest saadik kuidagi katki läinud ja olen iseseisvalt õppinud hakkama saama sellega, et ma viskan enamuste asjade üle nalja, ma ei võta midagi kuigi tõsiselt, või mul on kõigest “pohui” nagu mulle armastatakse ette heita. Ma ei oska olla emotsionaalselt … armastav? Mul on raske välja näidata positiivseid tundeid ja öelda häid sõnu. Mul on lihtsam “aidata” sellega, et ma ütlen ausalt ja otse välja, mida ma arvan ja pakun, kuidas olukorda lahendada (kuigi see enamuse ajast ei ole see, mida mu sõbrannad tahaksid või vajaksid) või ma ostan neile mingi ilusa kingituse, mida neil vaja on. Ma lihtsalt ei oska välja näidata oma… tundeid.
Ma olengi veits selline piece of shit kind of person, kes eelistab alati, et inimestel oleks minust võimalikult madalad ootused, sest siis nad ei pea vähemalt pettuma. Selles suhtes, et arvake pealegi, et ma olen ülbe ja vastik ja päris elus max paks ja vastik. Siis ei tule see teile üllatusena, kui te minuga päriselt kokku puutute, haha. Ja ma ei tee isegi nalja – ma olen see sõber, kes unustab kohale tulla, kes ei mäleta su sünnipäeva, kes ei kirjuta lambist, et ooo, kuidas läheb jne. Ma ei teeee neid asju never ever, sest teate miks v?
Sest mul lihtsalt pole energiat.
Eile just sain kommentaari, et kahju et su blogis enam sisu pole, ainult reklaam reklaam. Vabandust, aga see ongi mu “töö”. See on see, mille eest ma maksan arveid ja liisingut ja ostan koju süüa ja lastele riideid ja autole kütust ja… See ongi see, mida ma tegema pean. Ma ei saa sinna midagi teha, et kunagisest päevaraamatust on saanud mu töö, ma ei saa seda muuta, et ma pean oma arveid maksma ja mulle täitsa meeldib kirjutada asjadest. Sest kui ma kirjutan ASJADEST, siis ei saa keegi tulla mulle rääkima, kui valesti ma oma elu elan ja kui sitt inimene ma olen ja kuidas iga mu tehtud asi on solvav ja vastik ja ülbe.
Nagu te võite hetkel aru saada, siis ma siiin niisama at the moment, veits breadownin.
Ma pean tegema tööd, et teenida raha. Ma pean maja korras hoidma, sest ma ise olen nii laisk ja lohakas, midagi ära ei pane, ajan ainult sassi. Ilmselgelt ma keeran sellega oma lapsigi pekki ja nad on suurena samasugused laisad ja lohakad. Ma pean päevas tegema 10 000 sammu ja ma pean jõudma nädalas korra-kaks trenni. Ja ma pean suutma kõike seda viie inimese pesu halllata, mis meetrise kuhjana mu magamistoapõrandal on. Ja ma pean suutma minna poodi ja teha süüa, enne kui lapsed koju jõuavad. Ja kui nad tulevad, siis ma pean ju nendega koos midagi toredat tegema, sest ma olen nende ema ja muidu ma olen sitt ema, kes ainult tööd teeb, või koristab, või kuskil oma samme täis tatsub. Ja samal ajal peab mul olema aega, et kirjutada oma igapäeva argiblogi ja ma pean olema sama naljakas kui vanasti ja ma PEAN kirjutama oma elust neid asju, mille jaoks inimesed üldse hakkasid kunagi mu blogi lugema, et suudavad relateda minuga. Ma pean olema hästi isiklik. Aga samas ma ei tohi olla isiklik, sest “vaesed lapsed, neid hakatakse koolis raudset mõnitama, et neil selline ema on…”.
Ja ma ütlen ausalt, et ma ei jõua.
Ma istun siin elutoas, kus kõik on segamini. Ja ma olen nii väsinud. Ja mu arvuti on katki. Ja kogu aeg lendab peale uusi arveid. Ja kogu aeg tiksub kuskil peas mõte, et ma ei suuda. Ma ei ole piisav kogu selle täiskasvanud elu ära handelimiseks. Et ma ei tea, kas teie kõik saate hakkama, aga mina tõesti ei jõua.
Ja selle asemel, et midagi päriselt teha, ma lihtsat peksan seda postitust siin valmis, missiis, et mul pooled klahvid ei tööta ja mitte midagi sellest ei muutu. Aga ma lihtsalt tahtsin teada anda, et te ei pea enam oma aega raiskama sellega, et te mulle teete etteheiteid minu kehvas blogimises või emaks olemises või sõbraks olemises. Et ma tean seda kõike ise ka.
Ja ma lihtsalt, päriselt, ei jõua enam. Ükskõik, mis meili ma avan, ükskõik kuhu ma vaatan, igal pool on mingi tegemata töö ja ma vannun, et ma ei suuda varsti siit diivanilt enam tõusta. Võib olla oleng siis saamatu ja laisk, endal pole päris töödki ja juba ei jõua. Ja kui me paneme kokku kõik need erinevad aspektid, mida ma ei jõua, siis jõuamegi tänasesse kaosesse, mille nimi on mina ise. Tere.
Aga ma tõesti ei jõua. Ma ei suuda kõikidele meele järele olla. Isegi mitte iseendale, mis siis veel teisest rääkida.
The post väike breakdown, tsau appeared first on Mallukas.