Ma mõtlen, et millal ma esimest korda kirjutasin, et tahaks selle loti värgiga midagi ette võtta? Kes seda teab. Mulle tundub, et ma olen sada aastat sellest rääkinud. Seda enam, et esialgu pidada see mulle tehtama siis, kui kõhulegi. Too hetk lükkus ta edasi (sest mõtlesime proovida neid sel ajal uudseid ee.. happesüste vms), aga siis ma jäin rasedaks ja selle sama lotiga edasi hängima.
Mis oli jälle hea, sest enam mu arst neid süste väga ei soovitaks, sest neid tuleb mitu korda teha ja pidada hirmus valus ja ebamugav olema, seega tundus see harilik imu tunduvalt lihtsam ja valutum. Ja mingi hetk ma kirjutasingi Mardile, et kuule, tavai, vaata üle ja ütle, mis sa arvad. Mulle tundub, et see oli pea kuu tagasi, kui ma käisin konsultatsioonis ja ta oli nagu jep, siin saaks mega hea tulemuse, paneme aja kirja ja teeme ära.
Ütlen ausalt, et ega ma enne protseduuri sellele väga ei mõelnud. Kõhu omaga ma kartsin täiega, aga nüüd mul oli juba teadmine, et ah, hullu see vast ei ole, Marti ma usaldan 100% ja no mis ma ikka siis põen või kardan. Seda enam, et mul oli kogu aeg sada tegemist ja mul polnud eriti aega, et sellele väga mõelda. Alles paar päeva tagasi proovisin leida infot ja vloge, aga ei olnud väga. Seega tegin ise paar klipikest, et teile kohe näidata, mis moodi see kõik välja näeb. Pilte väga ei taibanudki teha, krt.
No ühesõnaga ma läksin kella 11ks haiglasse, pidin olema söömata/joomata. St ma ei teadnud, kas joomata ka, igatahes ma igaks juhuks siis ikka olin. Täitsin seal pabereid ja pidin umbes poolteist tundi ootama, sest arstil oli enne mind veel mingi opp. Polnud üldse hullu, sest ma lebotasin oma voodis ja scrollisin tiktokis nagu ikka. Närvi sees polnud, ainult kõht oli maru tühi.
Mingi hetk tuli Mart, sodis mulle miskit lõua alla, rääkis kiirelt protseduurist ja varsti viidigi mind siis opisaali. Või noh, ma omal jalal kõndisin sinna. Opisaal oli selline uhke, viskasin ennast sinna soojendusega lauale pikali ja kohe hakkasid kõik mu kallal sebima ja askeldama. Ma jõudsin veel Marti nähes öelda, et näed, mida kõike ma ei tee, et päise päeva ajal väikest und teha, kui anestisioloog hakkas uurima, et ega mul casually lahtiseid hambaid pole, sest tal vaja toru mulle kurku lükata. Suutsin vist piiksatada, et ehk ootate sellega nii kaua, kuni ma magama jään, aga siis ma juba tundsin, et pea hakkab juba ringi käima ja pilt tasku minema. Häguselt mäletan veel, et mulle pandi mingi mask ette, aga kümnest tagasi lugemiseni ma ei jõudnud.
Silmad tegin ma lahti ärkamistoas ja mu esimesed mõtted olid:
- AIA, mu kurk valutab. Lisaks oli mega valus neelatada.
- Ma ei saanud hästi hingata ka, sest see side oli mu pea ja kõri ümber mega kõvasti ja ma olin vist paistes ja imelikus asendis, et ma lihtsalt tegelesin seal aktiivselt sellega, et üritada ilma norsatamata või kähisemata hinge tõmmata.
- Mu kõht on tühi!
Kõige enam häirisid mind need kaks esimest punkti, seega palusin ma õel mulle vett ja valukaid anda. Rääkida oli mega raske ja pead liigutada ei saanud, pilt suht sõitis ka mul ees, et suht selline rongi alla jäänud tunne oli. Ta veel andis mulle hapnikumaski ka, et ma paremini hingata saaks ja nõnda olin ma seal ärkamistoas jupp aega. Ma isegi ei tea, kui kaua? Tunni? Mulle jälle tundus, et ma ei maganud, aga iga kord kui ma “pilgutasin” nägin ma mingisuguseid mini unenägusid, niiet ilmselt ikka magasin.
Igatahes kui oma palatisse tagasi sain, siis mul oli juba fine, rääkida oli ikka veel raske ja kui pead ette kallutasin, oli ka kehva hingata, aga iga minutiga läks asi paremaks, niiet kui ma umbes viie paiku koju sain, ei olnud mul häda kedagi. Valus ei olnud ega miskit. Ainult kõht endiselt mega tühi ja väga uimane olek. Seega sõin Kardo vaaritatud kanakotlette ja jäin vahepeal korra diivanile magama kah. Kaks korda võtsin ka paratsetamooli, aga mitte selle pärast, et valus oleks olnud, vaid Kardo käskis ja ma ei viitsinud vaielda.
Kardo on selle käigus väga toetav, näiteks ütles ta mulle, et ma olen nüüd ta isiklik, viinapudeliga pähe saanud balti jaama parmuke. Kui see pole armastus, siis mis üldse on?
Esimene öö möödus ka kenasti ja valudeta, seega võiks öelda, et hullu polnud miskit ja nüüd jääb üle ainult oodata, et kaua see paistetus ja sinikad taanduvad, et saaks mingit tulemust kah näha!
Täpsemalt näete mu haiglas viibimise aega ja kodus sidemete maha võtmist juba vlogist:
Kui teil on küsse, siis küsige aga, ma tean, et paljudele pakub see protseduur huvi, et annan nii täpseid vastuseid, kui oskan. Siiani on enimlevinud küsimus, et palju see maksab (990€), kas sain tasuta (ei saanud) ja et kas nahk siis lõual rippuma ei jää. Ma tahaks öelda, et ei jää, aga ma ju ei tea 
Ma eeldan, et arst oleks mulle öelnud, kui jääks 
Ei tea, elame näeme!
The post lotituna langen su käte vaheleeee appeared first on Mallukas.