Andra ja Janar pakkusid ükspäev, et võivad lapsi hoida, mingu meie kuskile välja sööma. Ega me ei lasknud kaks korda endale seda öelda. Valisime endale restorani välja ja põgenesime laste juurest. Restoraniks sai valitud “Le Beach”, mida mitmed meile soovitanud olid. Ma saan aru, miks seda teoorias soovitatakse ja võib-olla on seal päeval/päikseloojangul hingemattev vaade, mis muude asjade eest korvab. Meie aga jõudsime sinna siis, kui päike oli juba loojas, ainult merelainete loksumise heli peale saime aru, et allpool on ookean.
Okei, ega me merd vahtima tulnudki, tulime sööma ja jooma ja niisama kahekesti tsillima. Aga see koht oli ikka MAX pettumus. Esiteks ma tellisin kokteili, mis oli nii magus, et ma ei suutnud seda üle ühe lonksu juua, seega jõin hoopis Kardo õlle ära. Minu eelroaks pidi olema salat “krõbeda lõhega, maasikate, juustu ja spargliga”. Mis ma sain, oli taldikutäis rohelist, mille peale oli asetatud 3 purgisparglit (konservist) ja peale sopsutatud “lõhemarja”. Täielik mõttetus. Ma ei tea, kas neil oli köögis mingi segadus ja nad unustasid mulle pool sööki taldikusse panna või miskit, aga ega ma ise ka ei mõelnud süües, et küsiks menüü ja vaataks, et mis seal olema pidigi. Oma süü 
Pearoog oli eriti kehvalt tehtud pasta, üleküpsetatud mereandide ja mega soolane/karrine makaronihunnik, mis erilist maitseelamust ei pakkunud. Seega – kui olete Los Gigantese kandis ja tahate ilusat vaadet nautida, siis seda saab pmst igal pool ja ilmselt La Beach’i terrassil ühe õlle võiks juua küll. Aga söök ja kokteilid on seal küll enam kui alla arvestuse. Samas teenindus oli VÄGA tore, võta nüüd näpust.
Kui jätame söögid ja joogid teisejärguliseks, siis saime Kardoga üsna pea aru, et me oleme ikka ehedad lapsevanemad, kes varsti millestki muust rääkida ei oska, kui ainult oma lastest. Pidevalt tuli ikka jutuks, et oh, kas sa kuulsid, et Lende ütles seda ja Mari tegi seda ja Marta proovis seda ja toda teha. Ja siis asisemad lastejutud nagu, et kas Kardo mäletab ikka, et 12dal peab ta 11.30 Marta arsti juurde viima. Ning kui mul ei õnnestu Rajaleidjasse kuidagi saata digiallkirjastatud faili, mis neil avaneks, siis peab Kardo seda ka kodus teha proovima ja kui temal ka ei õnnestu, siis peab ta sinna avaldusega kohapeale minema.
Ega imeks panna ei ole. Me oleme koos olnud alates 2012 aasta septembrist, st siis me ainult nn deitisime, ei elanud ju koos ega midagi. Jaanuarist 2013. olin ma juba rase ja 2013. aasta oktoobris sündis juba Mari. Napid kaks aastat hiljem olin ma uuesti rase ja 2016. aastal sündis Lende ja kui tema oli umbes aasta ja midagi peale jäin ma UUESTI rasedaks ja sündis Marta.
Et me oleme praegu koos olnud 7,5 aastat. Lahutada sellest kolm rasedust, on see umbes 2,5 aastat, ehk siis jääb alles viis aastat. Nüüd lahutada sellest veel see esimese aasta beebindused ja imetamised ja muud sellised asjad, jääb meil alles hädised 20 kuud. Ja need 20 on ka ära jagatud ühe kuni kolme lapse vahel, seega sellist “omaette” aega on meil elus ikka hirmus vähe olnud.
Me hakkasime arutama, et mõelda vaid, et on paare, kes on mingi 5-10 aastat koos ja alles siis otsustavad lapse saada. Et mõelda vaid, kui tugev nende suhe juba siis on, teavad teineteist nii hästi ja on saanud ainult teineteisele pühenduda ja siis 10 aasta pärast saavad koos hakata tegema midagi täiesti uut ja ägedat ja niiöelda pere laiendama. Päris äge variant tunduks. Mitte, et ma nüüd meie suhtel midagi kahetseks, läks meilgi nii kuidas läks. Ja äkki 5-10 aasta pärast on kõik meie lapsed juba päris normis vanuses ja saavad rohkem ise hakkama ja elavad veidi oma elu ja siis on meil see vabadus teha asju kahekesti ja lubada endile rohkem aega teineteise seltsis. Mitte, et me praegu seda üldse ei saaks, aga no saate aru küll, eks. Minu prioriteet ei ole kunagi olnud Kardo, sry Kardo 
Minu prioriteet on minu lapsed ja kuna nad on pidevalt nii beebid (st neid on juurde tulnud), või ma olen pidevalt rase, siis ongi minu fookus (ja tema oma ka) olnud mujal.
Kardo enda lapsega. Lende on 100% issikas. Natukene teeb kadedaks ka, kui aus olla. Ikkagi ju MINU beebi, aga iga asja peale on kohe issi juurde tormamine. Pildil oli ta ka mingi elu pettumuse üle Kardo sülle roninud ja jäi sinna magama. Kui nunnuke 
See ei tähenda, et meil mingi kehva suhe oleks, ärge valesti aru saage. Meil on kogu aeg kõik täitsa normaalne ja hea olnud, ma tegin selle suvakaga lapse saamise koha pealt hea valiku vist. Aga sellegipoolest ma ju tean, et ilmselt asjad oleks teisiti, kui me lapsi kohe saanud ei oleks. Samas kes teab, äkki me ei oleks üldse kooski.
Kuhu ma jõuda tahtsin – me oleme pidevalt full-on lastevanema režiimil. Kõik asjad saavad paika pandud laste ja nende uneaegade ja söögiaegade järgi, mitte selle järgi, et mida meie teha tahaks. Kõik minekud on vaja lastega sünkrooni panna, kõik elulised asjad, kõik on ainult lapsed-lapsed-lapsed. Ja polegi siis imestada, et 75% sellest, mida me räägime, on lastest. Võiks kohe öelda, et kahju meist, kuivikutest, aga tegelikult mul pole kahju. Varsti on need ajad ka läbi ja meil on ainult mälestused alles. Pange tähele, siis heietame 75% ajast neid vanu mälestusi, haha. Ma isegi ei kujuta ette, mida need inimesed räägivad, kellel pole lapsi? Ilmselt oma elust üheskoos või midagi.
Kardo tõi mulle ükspäev kohalikust lillepoest üüratu kimbu 
Meie rääkisime näiteks seda, et Mari näitas mulle siin ükspäev:
“Emme, kas sa tead, kuidas tüdrukud pissivad?” *imiteerib kükitamist*
“Ja tead emme, kuidas poisid pissivad?” *viskab külili maha ja tõstab ühe jala üles:
Ma nii naersin. Ta päriselt arvab vist, et iga kord kui Kardo vetsu läheb, siis teeb ta seal mingit säärast akrobaatikat?
Nii me seal Kardoga istusime ja rääkisime seda sama teemat, millest ma praegu siin blogin. Ühel hetkel jäime me vait ja ma mõtlesin, et mis oleks huvitav teema, millest rääkida, mis mitte mingil moel meie lastega ei seonduks.
“Kardo… Miks mesilased mett teevad? Kas nad tahavad seda süüa?” küsisin ma äkki. Arutasime nii ja naa pidi, aga kõige loogilisem oli ikka googeldada ja tuleb välja, et jah. Mesilased teevad mett iseendale. St suvel need töömesilased söövad nektarit ja mett tehakse beebimesilastele söögiks. Talvel aga on neil plaanis kõigil kenasti mett vitsutada, aga siis tuleb inimene ja sööb selle mee neil eest ära, paneb asemele ainult mingi näkase suhkruvee. Et siis nüüd ma lõpuks saan aru, miks veganid mett ei söö. Vaesed vennikesed näevad räigelt vaeva, et teha midagi, mida keegi kogu aeg ära võtab. Ja ega nad ju alla anna, nad töötavad nii räigelt, kuni saab, aga lõpuks tuleb ikka talv, mett pole (võetakse ära) ja suhkruvesi on neile selline nadi aseaine, millest nad ei saa energiat piisavalt toota, et külma talve üle elada. Seega visatakse talvel tihti töömesilased tarust välja, sest toitu ei jagu ja talvel on nad tarule kasutud. Ehk siis mida süsteemi vaestel mesilastel ja inimesed on nagu mingid Hitlerid ja diktaatorid seal kõrval.
Muidugi ma ei hakka rääkima sellest, mida meie, inimesed, üldse loomadele teeme. Annaks jessas, et mul oleks rohkem jõudu ja oskusi taimsemaid toite valmistada. Ma isegi tellisin ühe taimetoitude kokaraamatu, loodan mingeid uusi ägedaid lemmikuid saada. Sest sina ja veist ma nagunii ei eelista, kana samas tundub kõige basicum tooraine, millest süüa teha.
Ja minnes nüüd lasteteemadele tagasi nagu alati, siis me tegime eile seltskonnale ahjuliha. Mari võttis lihatüki kahvli otsa ja küsis, kas see on notsu. Ma vastasin, et oli jah notsu. Selle peale teatas ta, et tema notsusid ei söö ja mugis ainult kartulit ja brokkolit. Tore näha, kuidas lapsed on empaatilised ja käituvad nn õigesti. Sest kuigi ma ise seda ei tee, siis ma tõesti usun, et ala 200 aasta pärast loetakse ajalooraamatuid ja räägitakse, et issand jumal, kunagi oli maailmas selline värk, et inimesed piinasid ja sõid loomi, ise ei teinud teist nägu ka.
Ah, nüüd ma kaldun siin juba veganjutte ajama, aeg see postitus koomale tõmmata ja hakata asju pakkima, et veel viimast korda Oasisesse minna. Lapsed tahavad ujuda, mina veel viimaseid päiksekiiri nautida ja juba homme hommikul kell 7 peame me hakkame lennujaama poole liikuma, seega peame täna kõik asjad ära pakkima ja toimetama. Võeh, ei taha ette ka kujutada! Ma reaalselt kuulun siia päikse ja palmide alla 
Eile juba leppisime kokku ka, et järgmine aasta tuleme kindlasti tagasi ja nüüd, kus ma juba piirkonda eriti hästi tean, oskan ma kolmas kord eriti ägeda koha meile siin valida. Ja kuna mida varem bronnida, seda parema koha saame, siis bronnimegi selle lähiajal ära. Siis on vähemalt mõeldavam edasi elada, et ehk juba selle aasta lõpus, või uue alguses, oleme siin tagasi.
Viiekesti. Lastega. Aga ikka koos 
Kui palju teie tunnete, et elu keerleb 100% laste ümber? Mis teete selle suhtes, või lihtsalt lepite, kui paratamatusega?
The post ainult vanemad, mitte mees ja naine? appeared first on Mallukas.