Ma olen siin viimase aja tohuvabohu sees proovinud teha seda, et iga päev võtan ikka normaalse hulga aega ja teen lastega midagi toredat. Nii lihtne on unustada ennast sinna olekusse, et kiire, palju teha, aega pole, aga tegelikult on aega küll ja veel. Või noh, eks asi on ju igati prioriteetides. Näiteks ma pole ikka veel riideid ära sorteerinud, sest see lihtsalt ei ole mu prioriteet. Sorri, riidehunnikud 
Seega olen ma siin endale proovinud leida tegevusi, mida mul lastega tore teha oleks. Paha tunnistada, aga päris paljud asjad, mis neile meeldivad, on mulle super igavad. Okei, võib-olla oleneb ka sellest, kui palju ma ühte asja tegema pean. Näiteks tulevad mulle külmavärinad, kui lapsed peitust tahavad mängida, sest vaesekesed on selles nii kehvad, et peidavad ennast põhimõtteliselt alati ühte kohta ja umbes kümnenda korra pealt hakkab juba päris igav neid laua alt otsida. Või Mariga kivi-paber-kääre mängida, sest ta paneb alati käärid, haha 
Mis on aga alati kindla peale minek, on lauamängud. Kui meile saadeti Jenga mäng, siis sellest päevast alates on Mari iga päev nõudnud “pulgamängu” mängida. Mul vist enda lastesse liiga vähe usku, sest ma pelgasin natukene seda, et äkki see on Marile liiga üksluine või liigne täppisteadus, aga tegelikult sai ta kohe aru, kuidas mäng käib ja sai väga hästi hakkama.
Nende mängude mängimisega on Mari ajaga ka ära õppinud selle, et tore on osa võtta ja alati ei pea ega saagi võita. Kui ta väiksem oli, siis ta hakkas mõnikord isegi nutma, kui ta mängudes kaotas ja eks me ikka meelega kaotasime ka küll ja veel, et mitte vaesekese tundeid riivata. Aga nagu öeldud, alati võita ei saa ja näiteks Jengas ei saaks ma parima tahtmisegi juures takistada Mari mitte kaotamast, sest see torn võib ootamatult kokku laguneda. Ma kartsin, et äkki see ajab Mari kurvaks või miskit, aga tore on näha, et isegi kui torn kokku laguneb, on sellest ikka suur rõõm, sest siis saab ju torni uuesti üles ehitada ja seal on mitmeid erinevaid viise, kuidas seda torni teha, seega on isegi see osa huvitav.
Kui kellelgi huvi enda kodusesse mänguvarusse või lastele kuuse alla panna, siis soovitan poodides ringi vaadata, sest mäng on tõesti tore. Ja kuigi Lende ei saanud täpselt mängust aru, siis talle meeldib niisama torni teha ja Martale meeldib neid mööda maja laiali loopida. Meile Kardoga jääb koristamise ja kaasaelamise rõõm. Aga noh, nagu ma ütlesin – prioriteedid. Ja kui mu lastel on selline nägu, nagu Maril siin viimasel pildil, siis võime koristada kah.
Mul on teile ka üks mäng välja loosida ja et seda endale saada, rääkige hoopis teie, et mis toredaid mänge teie lastega mängite, mida endal ka vahva teha on? Olgu need lauamängud või onni ehitamised, andke ideid ja ehk saan enda präänikutega ka koos midagi toredat ja uut teha.
*Mäng saadeti meile koostöö raames
The post rõõm lihtsatest asjadest* appeared first on Mallukas.