Täitsa pekkis noh, väike hilisõhtune hala.
KÜLM ON! Pelletkamin on pekkis ja Eestis ei leidu mitte ühtki firmat, kes tegeleks pelletkaminatega ja suvatseks e-mailidele vastata. Kas on tõesti seda palju palutud? Me ei ole ju ainsad inimesed, kellel see pagana kamin on?! Nüüd mõtlen, et peaks igaks juhuks selle pagana õhksoojuspumba laskma panna. Nii üles kui alla. Kui ma ei eksi, siis need on mingi tonn tükk? Great…
Nädala aja pärast selgub linnuvärgi kohtuasi. Ehk siis kas on võlavanglasse minek või ei.
Eile pidada mind see Caroly Rohela ka kohtusse andma. Ei tea, kas ta seda tegi. Kui ta jurist juba ühe kirja eest 550€ võttis, ei taha teada, kui palju kohtupaberid + riigilõiv kokku läheb. Liida sinna juurde pärast minu õigusabi kulud ka ja … ah, ei tea, ilmselt tal raha jalaga segada, pole minu asi kah. Konkreetselt null muretsen selle pärast, ainult inimesest on kahju. Suured summad ju ja lasta ennast õhutada, et jaaja minemine, ta raudselt kaotab, aga hiljem ise tuhandetega miinuses olla on kahju ju. Ikkagi väikeste lastega pere.
Ma igatsen seda, et ma sain blogis niisama oma elust ja asjadest rantida. Enam ei julge midagi mainidagi, kui juba on eksperdid platsis ja kriitikanooled lendavad. Lihtsam on teha tööd, kirjutada oma reklaamartikleid, kus ma meie eludest väikseid kilde näitan ja kõik.
Isegi sõpradega on keeruline rääkida, ilma, et ei solvutaks. Mainisin ühele sõbrannale, et ta jättis mulle oma käitumisega tsutt kahepalgelise mulje, mille peale max solvuti ja baravuuritseti, et “mida ma sulle vastama pean?”. Nagu…midagi ei pea, lihtsalt väike info, kuidas su käitumine kõrvalvaatajale tundub. Aga inimesed ei taha tõde. Inimesed tahavad ümmargust mulli ja alati nõustumist ja muud säärast. I get it, ilmselt ka mina 
Lihtsalt.. imelik. Aga ehk ma ise sõnastasin pahasti. Ilmselt tundusin liiga ründav või miskit, see ei vii nagunii kunagi kuskile. Oh well.
Näonahk on nagu pidalitõbisel. Niii rasvane ja kuiv samal ajal. Nagu otsusta ära, kas sa nirised rasva või kuivad küljest ära.
Vaatasin seda saadet.. noh teate küll, kus see Jaapani naine koristama õpetas. Lõin endale illusiooni, et ma koristan tema meetodil kõik ära. Kohe hommepäev! Siis sain aru, et ma valetan endale.
Ma ei suuda söömist lõpetada. Päev läbi suu matsub, nagu mis toimub? Ja mitte nagu niisama, et tahaks midagi snäkkida, vaid kõht on reaalselt TÜHI. Enne sõin just pool purki sprotte ära ja nüüd haisen nagu… teate küll mis. Sprott noh.
Ja ma olen mingi kaks kilo juurde võtnud.
Ja ma olen üsna kindel, et siin on mingi kummitus (imelikud kummitushääled ülevalt beebimonitorist).
Ja mul on niii niii niii niii niii külm. Ma ei saa elada nii, kui mul toas alla 25 kraadi on, see pole elu! Ok bai, lähen tõmban üles sinna kummituste vahele kerra.
ma muidu
ma praegu