Tervitused Gran Canarialt!
Andra ja Mari läksid ujuma, Marta teeb oma esimest lõunaund ja mina üritasin kolm minutit päevitada, aga mis sa ära teed, kui selline päikse käes peesitamine ei ole minu jaoks. Igav, palav ja ebamugav, parem olen laibavalge ja asi ants. Kelle jaoks ma ikka ennast praen.
Ma tegelikult tulin korraks kiiresti blogisse, et oma eilsest reisist siia kirjutada, sest see oli tõesti midagi, mida oodata ei osanud – üllatavalt lebo! Seda kõike ainult tänu sellele, et meie lennuki.. issand, kuidas öeldakse. Lennusaatja? Oli nii tore ja vastutulelik, et lubas meil istuda esimesse ritta. Kes on nendes väikestes silgukarpides lennanud, võib ette kujutada, kui kitsas on nendes tavalistes ridades, eriti, kui sa pead last süles hoidma ja vahepeal tahavad teised vetsu minna ja mööda ei mahu ja.. Huh. Ma olin nii valmis kohutavaks lennureisiks, aga tegelikult oli see konkreetselt kõige lebom lend üldse.
Jah, muidugi lõpuks tunnid venisid (ikkagi üle kuue tunni lendu) aga kuna meil oli ruumi ja lastele sai liikumist võimaldada, siis Marta tegi häält ühe korra, kui me juba maanduma hakkasime. Ehk siis ta püsis üleval ja heas tujus lausa viis tundi jutti, nagu isegi mina vingusin rohkem, kui lapsed, hehe.
päikseloojang lennukiaknast, nii nunnu pisike kuu ka pildil.
Aga ma tõesti pean kiitma seda lennusaatjat. Tal nimesilti ei olnud, aga töötab Smartlynxis, noorem meesterahvas, mega sõbralik ja tore. Kui viimati Tenerifele lendasime, siis oli ka tema tööl ja kuna ta niiiii sõbralik, siis oli nägu juba tuttav. See oli temast tõesti super kena, et ta lubas meil kohti vahetada ja tegi sellega meie reisi nii palju mugavamaks, ma olen tõesti südamest tänulik. Kui keegi teda teab, edastage palun mu tänusõnad.
Üldse selle Smartlynxi kohta on palju virinat, et küll lennud hilinevad ja küll on seda ja teist. Ma ei tea, ma olen väga palju sellega lennanud ja kunagi pole ühtegi probleemi olnud, ma ei virise absull. Muidugi ma olen praegu ka ikka veel hämmingus, et see reis nii ludinal läks.
Mari ja magnetimäng
Mari mängis telefonis, rääkis inimestega juttu, mängis magnetidega, mis Andra talle tõi ja Marta. Noh, ta niisama krabistas legodega ja elas oma elu. Ma veel muretsesin, et tal nohu ja äkki paha lennata, aga ei miskit. Tubli lapsuke mul. Niimoodi võib ju lennata küll, kui lapsed elada lasevad.
Aga okei, Marta mini nap on läbi ja ma lähen peksan Mari ja Andra ka tuppa, tahaks jalutama minna, et vaadata, mis siin ümbruskonnas ka on – aeg oleks üks mõnus brunch ka teha. Loodan, et te seal Eestis külma kätte ei sure, ma lubasin eile Andrale, et ma suren jalapealt maha, kui kojutuleku ajal lumi maha tulnud on ja mida ma täna instas näen – lumepildid. Eiiiiii…..
Ps! Kardo, kui sa seda loed, siis meie majakeses on playstation, just sayin’