Jäin ükspäev sõbrannadega jutustama emaks olemisest. Seletasin seda imelikku tunnet, mida lapse saamine endaga kaasa toob, et nagu püüad edasi sina ise olla, aga samal ajal oled edaspidi kohustuslikus korras veel sada erinevat rolli. Kõige tüüpilisem näide, et laps on 2-3 aastane ja ühel hetkel tunneb naine, et issand, ma olen aaaaastaid siin titenduses sees olnud. See on see hetk, kus kell 10 magama minemise kohta kasutad sa väljendit “keset ööd” ja kuna oled harjunud kellegagi pidevalt läbirääkimisi pidama, lõpetad iga küsilause sõnaga “okei?”.
“Sööme enne soolase toidu ära ja siis saad magusat, okei?”
“Teeme nii, et las Lende mängib sellega nüüd natukene ja siis saad sina, okei?”
“Palun ära tao oma õde jalgadega neerudesse, okei?”
Seega pole inimestada, et lõpuks on su aju lihtsalt üks suur titendus ja lisatoit ja potitamine ja läbirääkimised. Täiskasvanutega suhtlemine hakkab aina enam kõlama umbes nii:
“Kui ma lapsed täna magama saan, siis lähme veinile, okei?”
“Ma proovin seda M suuruses, aga kui ei sobi, siis tooge mulle palun L, okei?”
Kindlasti ei maksa unustada seda ninnunännutavat tooni, millega ikka lastega räägitakse. Või noh, vähemalt mina räägin 
Igatahes lõpuks tahaks nagu uuesti olla see inimene, kes sa enne olid, aga raske on. Et tahaks näpistada aega lapse/pere kõrvalt, et teha omi asju, olla sõbrannadega, teha mehega midagi koos, aga kuklas tiksub kogu aeg, et tegelikult peaksin ma ju seda aega lastega veetma, et nad ju nii väiksed. Vajavad mind. Eriti viimasel ajal on mul mingi õudne surmahirm peale tulnud, või nagu pidevalt mõtlen, et me ei tea ju kunagi, et millal see viimane päev käes on ja siis on hilja mõelda, et ah, aega on. Ei tea ju tegelikult, kas on.
Ühesõnaga ma ju tegelikult ei tea, mida teised emad tunnevad, aga minul on pidevalt selline kahe kuhja vahel olemine ja see on tegelikult nõme tunne. Et kuidas ennast jagada ja justnimelt õigesti, et ma saaksin öelda, et voh, mina andsin endast emana parima ja ma ei peaks kunagi mõtlema, et tegelikult oleks saanud paremini. Küsisin Kardo käest, et kas tal on ka mõnikord sellised tunded, et ta pole isana veel piisavalt hea ja minu imestuseks ta vastaski jaatavalt. Ma arvasin, et selline hullumeelne “pean kõike saavutama” mõttemaailm on rohkem naiste rida.
No näiteks proovin ma lastele umbes peale kolme lasteaeda järele minna. Mitte päris punkt kolm, aga umbes kolmest vaatan ma, et okei, varsti tuleb Lende ära tuua (Mari toon alati peale teda) ja neljast tahan ma juba kõikide tittedega kodus olla. See tundub tegelikult päris hull, et väiksed lapsed on 9-4 vahemikus seitse(!) tundi päevas kuskil mujal, mitte oma perega. Ja veelgi kurvem on see, et paljudele lastele on see vahemik veelgi pikem. Kui vanemad peavad 9st tööl olema, siis venib see aeg isegi üheksa (!) tunnini.
Aga mida sa teed, kui peab? Nagu kui juba mina, kes ma saan teha mõlemale suvalistel hetkedel lasteaiavabu päevasid (nii koos, kui eraldi) tuua nad tunde varem koju jne, siis mida tunnevad need emad, kes lihtsalt PEAVAD nii elama, et laps ongi enamuse oma ärkvel olemise ajast lasteaias. Kui süüdi ja pahasti nemad ennast tunnevad? Ärge saage valesti aru, ma ei mõista kedagi loomulikult hukka, sest ei saa ju elu vastu, lihtsalt ausalt tunnen kaasa, et kui ängistav see tegelikult olla võib.
Üldse imelik mõelda, et nõukaajal oli ju nii, et lapsed viidi juba kahekuuselt sõime ja emad käisid rahulikult tööl edasi ja keegi ei kurtnud. Või no, võib-olla kurdeti ka, kust mina tean, aga selline see elu oli ja nii elati. Ega tegelikult elatakse praegugu välismaal nii ja Eesti 1.5a lapsega kodus on ülejäänud maailma mõistes mingi utoopiline luksus. Aga mulle tundub vähe. Mina tunnen ennast mõnikord halvasti, et kas ma ikka annan ennast piisavalt palju? Kas ma olen nii hea, kui ma olla võiks? Kas ma panen enda tunded ja tahtmised laste omast ette? Ja kui panen, kas see on ilmtingimata halb?
Ma ütlen, see emadus ei ole lihtne, sest see ei ole must-valge. Ja see tekitab nii palju küsimusi ja kahtlusi ja mõtteid, et kohati tekib selline tunne, et issand meenutage mulle keegi, MIDA ma üldse mõtlesin või mille üle muretsesin, kui mul lapsi ei olnud? Konkreetselt ei mäleta 
Võeh, mul raske praegugi trükkida, sest Marta sikutab mind, justkui südametunnistus, siin kõrval mu jutu ilmestamiseks. Et näiteks praegu on valik: kas võtan lapse sülle, või blogin edasi. *Võtsin, jäi magama, Kardo viis üles tuttu*. Aga see on kodus töötamise miinus ja pluss korraga. Et oled siin ja üritad tegutseda, aga samas süda ütleb kogu aeg, et kuule, see mida sa praegu teed ei ole nii oluline kui nemad, kes siin su kõrval on.
Selle pärast ma proovingi ikka kodus neid meisterdamisi ja müramisi ja mängutubades ja spades käimisi korraldada, sest ma näen, et neile meeldib meiega koos asju teha ja rännata ja möllata. Aga ma võtan ka täiesti omaks selle, mida mulle ette heidetud on, et ma ei ole piisavalt… range? Või no, et pole väga reegleid, aga ma ei saaaaaaa-aaaa-aaa sinna midagi teha! Nagu ma olen haige inimene, aga ma mäletan nii hästi, kui lapsena mulle mingeid asju keelati ja ma ei saanud aru miks. Et mis vahet seal on, kui ma teen nii või naa. Aga vot ema ütles, et NII on ja jääbki olema, sest “ma ütlesin nii”. Nii jälestasin seda lauset. Nagu mingi alamaga räägiks, et sina tee nii, nagu mina tahan.
Selle pärast ma tahangi lasta neil valida ja otsustada (mõistuse piirides). Sest mul on ka päevi, kus ma olen üli kannatamatu ja ma ei suuda jääda jonnimiste ja kraaklemiste juures kõige rahulikumaks. Et korrutan aina, et “emme varsti läheb väga kurjaks” ja seletan heaga ja rahulikult, aga peale 20x seletamist tuleb minust mingi selline loom välja:
See, kes ütles, et laste saamine kasvatab sind inimesena täiega, ta ei pannud mööda. Sest muidu kui sa kohtaksid inimest, kes sulle füüsiliselt haiget teeb (Marta nt hammustab mind tissist, küünistab mu kõri ja tirib juukseid peast), pidevalt vaidleb, küsib, keeldub koostööst, pissib sulle voodisse, kempleb, ei saa aru, millal on naljaaeg ja millal päriselt kiire jne. Ma ei tahaks sellise inimesega tundugi koos veeta. Aga laste puhul lihtsalt hingad sisse-välja, manad hullunaeratuse ette ja “vanemdad” hommikust õhtuni. Lihtsalt proovid endast parima anda, mitte hulluks minna, mitte kurjustada, mitte möliseda. Lihtsalt kuidagi hakkama saada.
Netimaailma miinus ongi see, et arvamust on kerge avaldada ja kuna inimesed on nii erinevad, siis see võib teatud gruppides ja foorumites tekitada illusiooni, et on kuidagi vale ja õige viis lapsevanemaks olemisele. Tegelikult olemegi me lihtsalt erinevate põhimõtete ja maailmavaadetega ja tuleb lihtsalt leppida, et mõni käitub ühtmoodi ja teine teistmoodi. Kui tunned, et sul on kelleltki õppida, siis tee seda ja kui tunned, et keegi sinu jaoks oma lapsi “valesti” kasvatab, siis hoia oma mokk maas ja ela edasi, umbes nii võiks see süsteem käia vist?
Ma toon sellise näite: fbis on mingi lapsevanemduse grupp, kus ema küsis nõu: probleem oli selles, et laps tahtis toariietega õue mängima minna ja ema ei viitsinud lõpuks vaielda, sai pahaseks ja ütles, et eks sa mine siis ja tule tuppa, kui sa “normaalne oled” või midagi sellist. Nüüd tundis ennast pahasti, et oli alla andnud lapse ininale ja veel niimoodi tobedasti ütles. Mina nt ei saanud üldse probleemist, kui sellisest, aru. Sest toapüks on püks ja õuepüks on püks ja mis vahet seal on, millega õue minnakse. Aga ma oskangi ju ainult ENDA vaatenurka lahata. Sest meil esiteks pole kodus kodu ja muu koha riideid. Riided on need, mis seljas on parasjagu. Ja kui nad tahavad õue minna, siis nad on maja ees ja sõidavad ala tõuksiga vms, et mul poleks absull vahet, kas ta teeb seda nende retukatega, millega lasteaiast tuli, või paneb ta midagi muud selga. Üldse ei huvita ja ei teeks sellest iial probleemi, aga näed, keegi teeb.
See mu jutu point VIST ongi, et me kõik tunneme vist lastega seoses vahepeal, et krt, ma ei tee vist õigesti. Aga mis see ÕIGE on, seda pole võimalik öelda, sest igaüks tõlgendaks seda erinevalt. Kõik õiged on erinevad.
Ah, mida ma siin ikka soiun, lihtsalt tahtsin hingelt ära saada, et jaaaaaaaa, lapsevanemaks olemine on nii kurnav ja keeruline ja süümekaid tekitav. Muidugi äge ka, aga raske ka. Ja ma tegelikult tahtsin teie käest küsida, et kelle lapsed käivad lasteaias, kuidas teie jagate ennast laste/töö/sõprade vahel? Sest ma leian ennast tihti sellest ringist, et päev läbi üritan kuidagi korraga blogida, pildistada, töödelda, kodus süüa teha, lastega möllata ja õhtu lõpuks on selline täiesti LÄBI tunne, et okei, ma ei suuda enam, tahan sõbrannadega välja minna ja mõtted nn vabaks lasta. Aga kui tihti seda okei teha on?
Ma tahaks niiiii väga minna kasvõi üheks ööks Kardoga kahekesti kuskile spasse, aga ma ei suuda, sest ma tunneks ennast kogu aeg süüdi, et ilma lasteta spas oleme, sest Mari ja Lende tahaksid ju ka. Ja Marta, sellest ma ei suudaks elusees veel tervet ööd eemal olla, ma vist vaataks terve õhtu ta pilte ja nutaks, sest ta on NIIII ARMAS!
Emad, kas te tunnete ka ennast nii nagu mina? Kuidas teie selle süütundega elate?
The post emad, kas te tunnete ka ennast nii nagu mina? appeared first on Mallukas.