Vahelduseks minust siis kah. Kõige tähtsamad asjad kõige enne – ei, ma veel ei sünnita. Nüüd, mil see on selgeks tehtud, saame edasi rääkida teisel olulisel teemal – kaal. Mult küsitakse iga päev, et palju ma siis selle rasedusega juurde võtnud olen ja ausalt öeldes on mul sellele raske vastata, sest ma ei tea, mis maalt ma seda lugema peaks. See on kindlamast kindlam, et nii palju, kui ma praegu kaalun, ei ole ma veel iial kaalunud. Huvitav on see, et mingi väga jube paks ma endale ka ei tundu, aga kui ma enam rase pole ja ikka nii palju edasi kaalun, siis olge valmis mind männiku metsade vahel, pael näpus, head oksa otsimas nägemas.
Rasedaks jäin ma jaanuaris ja siis kaalusin ma 68.9 kilogrammi, mis on mu ametlik paksuserekord mitte rase olles. Ah, kellele ma valetan. Kuna ma Mari läksin umbes 60 kiloselt sünnitama, siis ma ei olnud üldse kunagi elus nii paks olnud, kui Lempsi ootama jäädes. Samas rasedus oli alguses nagu imeline kaalu alandav tablett, sest mai alguses näitas kaal mulle 61.5 kilo.
Ma oleks võinud need asjad niimoodi jätta ja mitte kunagi enam kaalule ronida, aga eile kaevasin ikkagi miskipärast oma kaalu vannitoa kapi alt välja astusin sinna peale. Ma olin valmis selleks, et kaal mu alla ära laguneb, või lahtise leegiga põlema läheb, sest ta nii suuri numbreid ei tunne, aga selleks, et ta mulle 73.1 kilo näitab, selleks ma valmis ei olnud.
Eks jah, ma tean, et ma olen rase ja rasedad inimesed võtavadki juurde, aga siis ma sain aru, kust see kaal tulnud on! *oodake, ma lähen toon keeksi* Ma arvan, et siin ei saa muud põhjust olla, kuigi mingid imelikud suguvõsa peal ringi hiilivad sitad geenid! *mmm, kui hea keeks, huvitav, kas Annekese šokolaadi ka veel on?* Selles suhtes, et ma toitun jumala tavaliselt, okei, paar pätsi saia ja pudelit cocat päevas ikka endale luban, aga no ma olen ka kõigest inimene!!! Muud asjad on väga tervislikud, mis ma söön. Näiteks kummikommid on pmst vetikas. Kuidas saab vetikas mind paksuks teha, ah?! Asi PEAB olema nendes geenides, raisk! Ja kuna geenide vastu nagunii võidelda ei saa, siis noh, mis mul üle jääb, kui lihtsalt kosuda. *Jess, annekest oli veel alles, aga vähe. Ainult pool suurest tahvlist… Mis sellest ka saab…*.
Ühesõnaga jah, minu kaastunne kõikidele endasugustele, kes annavad endast 100%, jälgivad toitumist (ma söön silmad lahti) ja no ainult aeg-ajalt pattu teevad ja natukene keeksi, kommi, küpsist, halvaad, krõpsu ja saia endale lubavad. Need geenid…kuradima geenid…
“Kas sa kuulsid? Keegi avas 5 km kaugusel iirisepaki!!!”