Kunagi, enne kui ma veel esimese lapse sain, aga juba rase olin, oli mu suurim hirm, et mõelda vaid, kui minust selline igav ja mandunud koduperenaine saab. Aa, veelgi enam ma kartsin, et ma lähen peale last paksuks ka. Ehk siis selline reaalne hirm, et lõpuks olen 20 kilo raskem, istun kodus ja keedan räbalates enda lastele püreed, ise netis tite kaka värvuse üle arutades.
Vandusin endale, et minust ei saa seda inimest. Minu isiksus ju ei saa muutuda, ma ei ole emalik. Ma ei ole kodulembeline. Ma ei ole mitte midagi nendest. Ma jään samaks inimeseks, ma lähen juba pooleaastase lapse kõrvalt tööle tagasi, sest mis mõistusega inimene viitsiks NII KAUA kodus passida, nagu mingi diivanikaunistus. Ma ei jäta oma elu elamata ja kavatsen kõike teha koos lapsega.
Clik here to view.
Ma niisama endale vandumas, et ma ei muutu iial, aastal 2013
Kuus aastat hiljem…Nüüd on mul kolm last. Ja ma võtsingi 20 kilo juurde, haha (praegu olen algkaalust ikka 13 kilo raskem, aga 49 vist ei tahaksi enam kaaludaImage may be NSFW.
Clik here to view.
) Netis tite kaka värvuse üle olen arutlenud nii et maa must ja räbalates püree keetmine on ka tehtud. Ja kuue kuu pärast tööle tagasi minemine tunduks kõige haigem asi maailmas. Nagu… kes tahaks minna tööle, kui sul on kodus maailma kõige armsamad (ja tüütumad) inimesed.
Et kõik asjad, mida ma endale kunagi ette kujutasin, et milline inimene ma olema hakkan ja milline ema, siis enamusega panin täiesti puusse. Jah, ma tegelikult naudin väga sõbrannadega väljas käimist ja tore, et ma saan seda lubada ka, et no Kardo kodus ja viitsib niikaua neid kantseldada. Aga ma tegelikult olen selles suhtes kanaema, et ma ei tihka väga lapsi jätta võõrastega (võõrad on kõik peale lähisugulaste ja paari üksiku sõbranna) ja ma ei kujuta ette, millal tuleb aeg, kus me lähme Kardoga kuskile mitmeks päevaks kahekesti ja ma ei kiruks ennast maapõhja, et “lastel oleks siin nii tore…”.
Clik here to view.
Puhkuse esimesel päeval ILMA LASTETA õhtust söömas. Selline tunne, nagu oleks lotovõidu saanud Image may be NSFW.
Clik here to view.
Emaduse lõputu sisemine võitlus. Tahaks pidevalt omaette aega, lihtsalt ise olla, mitte kellelgi järele joosta, puhata. Aga kui nüüd asetada see sama ema olukorda, kus ta saaks kõiki neid asju teha ühes oma mehega, siis avastab ta ennast ikka puhkuse esimesel õhtul telefonist laste pilte vaadates ja nutta tihkudes, sest nad on ju nii armsad ja tahaks iga sekundi nendega koos olla. Praegu olen ma mõelnud välja sellise süsteemi, et kui saaks nii teha, et oled kuskil puhkusel ja keegi teine päev läbi väntsutab ja tegeleb lastega ja siis ma saaks nad ööseks tagasi enda kaissu nohisema Image may be NSFW.
Clik here to view. Mariga see isegi töötaks, aga teised veel nii väiksed, et ikkagi on vaja emmet-issit ka päeva jooksul.
Miks ma neid mõtteid mõlgutan – me oleme Saaremaal perega puhkamas. See oli see sama värk, millest ma ükskord rääkisin, et Kardo läheb ära ja rikub mu plaanid ära, haha. Ma ei saanud sellest siis kirjutada, sest mul sõbranna tuli oma perega siia GoSpasse ja ma tahtsin teda üllatada, siin täpselt üks peretuba oli veel saada ja selle ma ära nabisin. Minu ainus probleem oligi see, et kui Kardo meile hiljem järele tuleb, et kuidas ma kolme lapsega Saaremaale sõidetud saan. Pidevalt on ju vaja neile midagi anda ja ulatada ja vaadata jne. Seega võtsin kaasa oma väikse venna, kes mind täiega aitas selle tripi ajal. Üldse siiani aitab, käib suurematega ujumas ja mängib lastega ja täitsa puhkuse mõõtu on meil see olemine siin. Praegu viimane öö ees, aga tänase päeva plaanid on näiteks Lende lõpuks poniga sõitma viia, sest see vaeseke on kolm päeva kurtnud, et “obu tahan!”.
Ja nüüd me oleme siin “puhkusel” ja ma istun karja laste sees ja mõtlen, et konkreetselt mitte kuskil mujal ei tahaks olla. Mitte kellegi teisega. Mitte kunagi.
Aga mingi osa minu mõtetest on ikka samad. Et ma ei suuda olla “ainult ema” ja ma kardan, et ma mõtlen veel igasuguseid hulle plaane, mida nendega tulevikus koos teha. Näiteks üks lugeja rääkis võimalusest, kuidas lastega aasta Austraalias olla. See tunduks lihtsalt mega äge. Lihtsalt mingi asi, mida ma olen unistanud ju teha, kuid peale lapsi mõtlesin, et see jääb mingiks unistuseks, mida ma ei saa kindlasti teha, sest mul sada last ja kuidas ma nendega saaks. Aga tuleb välja, et teoorias saab küll! Et üks vanematest saab õpilasviisa (ala õpid vähesel määral i.keelt või midagi) ja sellisel juhul saavad mõlemad vanemad loe 20h nädalas tööd ka teha. Lapsed saab aeda panna ja… Ma ei tea, see tundub mega äge plaan. Midagi täitsa teistsugust ja põnevat, mida võiks kunagi teha.
Meil on veel ees suured teod. Mis siis, et vahepeal on kakajutud ja piimased särgid ja sorakil juuksed. Kõike saab! Ja kui ei saa täpselt seda, mida ma tahan, siis saab midagi teistsugust ja ägedat.
Kas teil on olnud mingisuguseid unistusi, mille te lapse saamisega maha matsite? Või just sellest olemata ära tegite?
Ja lõpetuseks nats pilte meie tripist ka:
Clik here to view.
Lende elu nautimas
Clik here to view.
Kardo elu nautimas
Clik here to view.
Marta elu nautimas
Clik here to view.
Mina hädasti otsaette botoxit vajamas Image may be NSFW.
Clik here to view.
Clik here to view.
Marta šokis olema
Clik here to view.
Lende mitte väga eluga rahul olemas
Clik here to view.
väikevend, kes pole enam nii väike Image may be NSFW.
Clik here to view.
Image may be NSFW.
Clik here to view.
Image may be NSFW.
Clik here to view.
Image may be NSFW.
Clik here to view.
Image may be NSFW.
Clik here to view.
Image may be NSFW.
Clik here to view.
Image may be NSFW.
Clik here to view.
Konkreetselt selle pundiga läheks ükskõik kuhu, ükskõik millalImage may be NSFW.
Clik here to view.
The post lastega koos surevad ka unistused? appeared first on Mallukas.