Kas te mäletate aega, mil ma blogisin 5x päevas? Mul on hetkel küsimus, et eee… kuidas? Või on asi selles, et lapsed lähevad muudkui suuremaks ja asjalikumaks ja seetõttu tahavad nad aina rohkem tegelemist. Ja see tähendab seda, et ma tsillin rohkem nendega (ja muudkui pildistan neid, sest nad nii cute) ja kui nad magavad, olen ma ise ka nii läbi, et blogimiseks aega ei jäägi. Räägin kõik tähtsad teemad sõbrannadega ära ja draamad pean ka kahjuks enda teada jätma, sest kellele siis klatšimoor meeldiks (mullle!!!).
Seega andke andeks, aga nüüd tuleb palju pilte mu lastest, ehk siis annan veidi aimu, mida me siin lähipäevil teinud oleme:
See pilt on petlik, tegelikult nad 80% ajast kaklevad. Kas see kunagi läbi ka saab või?!
Marta niisama liiva söömas, talle meeldib.
Iga päevaga veendun selles, et pean ussa kolima ja Marta igale beebi iludusvõistlusele panema, mis olemas on. Obv peaks talle enne kunsthambad panema ja kulmud korralikuks kaarnaks tegema, aga… worth it 
Ükspäev palus Mari, et ma aitaksin tal aiamaja korda teha – tahtis seal kommipidu teha…
Ülakorrusest sai magamistuba, kus Lende oma titat magama pani. Ema frustreerunud näo on ta küll ära tabanud
Pidu käib! Ostsin lastele taaskasutuskeskusest paarikümnesendiga erinevaid serviisitükke, nüüd hea “pidu panna”.
Lende nzm pettunud olemas elus, küllap Mari midagi kamandas seal
Uhkes üksinduses
Mingi hetk tagasi ma rääkisin, et ma ei viitsi üldse lastega palju mängida, sest nad on igavad. Muuseas, enam ei ole, hehe. Nad on hoopis päris naljakad, kui sa nende mänge jälgid ja vestlusi kuulad. Nagu mingid täis inimesed otsusi tegemas, solvumas, kaklemas, nutmas, kukkumas ja kemplemas. Näiteks kui kodu mängisime, siis Mari tahtis, et mina oleks issi, tema emme ja Marta meie laps. Ma küsisin, et kes Lende on, ta mingi ah, seda küll mängu ei saa võtta, ei jõua ininat ära kuulata
Lendel on tõesti mingi ko-hu-tav ininaperiood jälle peal ja ta vastab suht iga asja peale, et ta ei taha (isegi kui tahab) ja närvitseb hommikust õhtuni. Ainult vahepeal on mingid sekundipikkused momendid, kus nad läbi saavad ja Lendele sobib, mida talle pakutakse ja kus kiun ei käi üle pea. Konkreetselt ükspäev tahtis ta juua ja see 5 sekki, mis mul läks, et seda anda, selle aja sees mõtles ta ümber ja läks hüsteeriasse, et ta ei taha juua. 5 minutit kisa ja siis muutus nutt selleks, et ta ju tahab juua, et miks ma ometi ei anna. Selline piinamine siin majas siis.
Jumal tänatud, et Lende nii naljakas on, muidu oleks ammu kopa ette visanud. Ta on nagu mingi lapse kehasse lõksu jäänud pahane vanamees, kellele mitte miski ei sobi ja kelle meelest Nõukogudeaeg oli ikka parim aeg elamiseks. Vaene inimene. Kõigele lisaks on Lende selle universumi kõige ebafotogeenilisem laps, andke andeks, aga see on NII naljakas. Ma tean, et enda lapse üle pole ilus naerda, aga no VAADAKE seda pilti, nagu hahaha, mis seal toimub, palun öelge
Ma eile just sõbrannadele naersin, et palun mulle seletada, kuidas mul üks laps on piltidel selline ja teine selline:
Sõbrannal oli hea point, et mida ikka tahta, tuleb vaadata, et mis ema neil lastel on. Mõnikord olen ise ka päris kabe ja teinekord…noh, ütleme nii, nagu klassikud: arenemiseruumi on
Aga ei, lastega on pull. Tõesti pull 
Tahaks see suvi ka proovida telkida lastega, aga ma kardan, et läheb nague eelmisel aastal, mil me viimasel hetkel alt hüppasime ja feilisime, aga krt KUI RASKE on telkida? Ja tegelt peaks veel kuskile spasse ka põrutama, kuigi kolme lapsega on see umbes sama kallis kui väljamaareis 
Mis ma veel lastega toredat teha võiks?
Ps! Keri veel üles tagasi ja vaata seda Lende pilti ja lase rahus naerul tulla
The post elu lastega piltides appeared first on Mallukas.