Kolmas kord elus, kus ma saan sellist postitust kirjutada. Kolmas laps, kelle arengut põnevusega jälgida. Võiks eeldada, et mis siin ikka põnevat, juba omajagu nähtud ja eks sealgi ole tõetera. Nii suurt üllatusmomenti ei ole, nagu esimene kord, aga tore ja põnev ikka, et kes millal mida teeb.
Marta on kõikidest kiirem olnud ja seitsmes elukuu on ta arengule lausa hüppeliselt mõjunud. Pooleaastasest lebavast beebist sai selle kuuga ringiliikuv hammastega inimene. Okei, kaks hammast oli tal juba enne, nüüd on kuus. Korraga nelja hammast kasvatada ei ole just meelakkumine ja toimub just praegu palaviku ja nohu ja virinaga, aga pole hullu, elame üle.
Alguses vongerdas Marta kuidagi naljakalt edasi, nagu uss, siis nüüd on tal süsteem paigas. Ühega lükkab ja kätega tõmbab. Niimoodi liipab ta vabalt mööda maja ringi. Alguses aeglaselt, nüüd juba nagu väike üleskeeratud mänguhiir. Ja vähe sellest – on vaja kõrguseid ka avastada. Alguses ajas ennast põlvili, siis õppis istuma ja nüüd vinnab ennast juba soodsates tingimustes püsti, ise vabiseb nagu haavaleht.
Eile just mõtlesin, et oleks huvitav meenutada, mis vanuses, mismoodi lapsi magama panen. Alles hiljuti panin Martat alati lihtsalt süüa andes magama, aga viimasel ajal on režiim selline, et sööb putru, voodis saab veel piima ja siis ma pean laulma umbes 10x nuku unelaulu (ma tervet ei oskagi, tean aint üht salmi) ja pean teda hoolikalt paitama ja patsutama. Nõnda jääb magama kaheksakuune Marta, lihtsalt endale meelespeaks. Muidugi ta rapsib ja rabeleb ja keerleb ja poriseb ja ma annaks mai tea mida, et ma viitsiks/raatsiks tegeleda sellega, et teda enda võrekasse saada, aga ta hakkab seal alati niii hullult nutma ja on selline kaisukas, et las ta siis olla minuga, kui ta mind nii väga armastab, ehhee. Teised kaks võiks muidugi juba oma tuppa naaksu panna, aga see on omaette ooper ja juba teine teema.
Mis ma veel oskan öelda…Mida sööb? Igasuguseid pudrusid, aga ka suht kõike meie taldrikutest. Eile vitsutas meiega makaronivormi kanaga, ükspäev pakkusin supist erinevaid tükke. Alguses tõesti pelgasin talle tükke kätte anda, alles kuu tagasi tundus see ilmvõimatu, aga nüüd ma tean, et ta saab hakkama ja talle meeldib ka, seega vaikselt läheb muudkui meie toidulauale üle. Pean tunnistama, et need kõige vedelamad püreed on viimasel ajal seisma jäänud, ainult õuna-pirni kasutame pudruga koos.
Ma ei suuda mõeldagi, et mida ma veel peaksin siia kirja panema, et kunagi hea lugeda oleks. Midagi negatiivset igatahes sellest elukuust meenutada ei ole, ainukene veidi virilam periood käibki praegu, aga see on täitsa arusaadav ja üleelatav. Mis siis ikka, on rohkem süles ja saab rohkem piima ja küll seegi varsti laabub.
Igatahes on meie päevad täis rõõmu ja lusti ja elu seitsmekuusega (nüüd juba kaheksakuuse) Martaga on endiselt ainult lust ja lillepidu. Ma tõesti tahaks teada, et mida ma eelmises elus head tegin, et mulle on antud kolm last, kes on sünnist saadik kuldmagajad ja “unetuks ööks” saan lugeda nende kolme peale vaid tõesti käputäit, kus ma sain alla kuue tunni magada. Jah, enamik neid, kes beebi unetusega maadlevad, lööksid mind vist sellegi peale mättasse, heh.
Ma mäletan, et kui ta päris beebi oli, siis ma vaatasin teda ja heldisin, et niiiii pisike ja nii nunnu ja kas saaks veel armsam olla? Nüüd võin öelda, et jah, iga päevaga-nädalaga-kuuga aina armsam. Need esimesed naeratused, roomamised, seismised, lalisemised. Kõik need on nii toredad pealt näha ja no minu lemmik osa on ikka see, kuidas mina tema lemmik olen. Nii ägeda lapse lemmikinimene olla on lihtsalt imeline. Ja KOLME ägeda lapse lemmikinimene olla on veelgi imelisem.
Niiet tavai, Marta. Paneme edasi, samas vaimus. Juba kuu aja pärast löön raudselt jälle käsi kokku, et mida sa jälle uut oskad ja et no kuiii palju me sind armastame. Ikka täie rauaga. Ja no vabandage, aga KUIDAS saab üks beebi nii armas olla? Ma saan aru, et enda laps ja ahvivaimustus, aga see naeratav nägu lihtsalt tekitab mulle iga kord sellise tunde, et musitaks puruks ta. Aga see poleks viisakas, seega ma piirdun vähema musitamisega.
No vaadake teda ometi, see on ju mingi next level nunnundus 
(sellega meenub mulle, et mul kunagi instas oli umbes sama pealkirjaga pilt Martast ja keegi vaevus kirjutama: “olen armsamaid näinud” haha )
Lõpetuseks – ma olen oma lastest niiii palju kirja pannud ja jumal tänatud, et olen. Ma ei mäletaks muidu üldse midagi. Mitte, et seal vahet oleks, et kes millal midagi täpselt tegema hakkas, aga mõnes mõttes ikka huvitav jälgida ju. Kas teie panete kuskile mingisugused arenguetapid lastel kirja, või pole viitsind sellega mässata?
The post kaheksa kuud hardcore armastust appeared first on Mallukas.