RPA või RP?
Huh, küll see laste üles kasvatamine on keeruline ja väga suur osa, mis ta keeruliseks teeb, on lapse toitmine. Juba alguses hakkab rabelemine, et kas võtab ilusasti piima, kas seda üldse tekib, kas imetamine on valus jne. Mõni maadleb rinnapiimaga, teine peab kohe pudeli peale minema. Mõlemal juhul on keegi, kes seda ette heidab ja väidab, et see on “kergema tee peale minek”. Mina näiteks ei tea, kumb on kergem, ausalt. Rinnaga toita on selle poolest kergem, et on alati mugav võtta, aga samas minul on kõigi kolmega algus niiiii valus olnud, et KERGEM oleks ennast happega üle valada olnud, nii kohutav aeg. Eriti kuna tahaks ju nautida oma tutikat beebit, aga teda toites tuleb silmadest pisaraid ja rinnapiimaga koos ka verd. Mitte parim kombo. Ja kui ma oleks tol hetkel murdunud ja pudelile läinud, siis jah. See oleks kergem olnud ja ma olin sellele VÄGA lähedal, õnneks just siis hakkas veidi paremaks minema ja mõtlesin, et ok, nädalake kannatan veel. Õnneks siis hakkas juba laabuma ja sain siiski jätkata. Aga kui ma oleks läinud pudelile ja keegi oleks öelnud, et omg, mõtle lapsele vms öeldakse, siis ma oleks vist praegu füüsiliste kehavigastuste tekitamise eest kuskil naistevanglas.
Mari sai ju päris pikalt pudelit (alates neljandast kuust) ja ega see ka just lihtne ei olnud. Aina mõtle, et mitu ml ta nüüd sööma peaks, kas pudel on keedetud, kas sooja vett saab seal, kuhuiganes sa lähed ja kõige õudsam – see öösiti ärkamine, kööki koperdamine, piima tegemine. Õudneeee. Aga noh, inimene harjub kõigega. Nii veritsevate nibudega, kui ka öösiti piima tegemistega. Mina ei kritiseeri kedagi, igaüks teeb nii, kuidas suudab ja saab, peaasi, et imik üldse midagigi saab ja nii kaua on minu meelest ok.
Esimene söök – püree või näputoit?
No ja siis tuleb vaikselt see aeg peale, kus peaks lapsele hakkama süüa andma. Klassikaline valik on anda mingit püreed. Ma olen vist alati porgandipüreed andnud, kui ma õigesti mäletan. Ikka see vana hea, et alguses paar ampsu ja siis järgmine päev veel paar ampsu sama asja ja alles nädala pärast annad midagi muud jälle niimoodi ampsu haaval. Mul on tunne, et sellise tempoga saab laps enne kooliealiseks, kui ta ühepajatoitu süüa tohiks. Aga sellegipoolest jäin ka Martaga klassikale kindlaks, võtsin ühe Baby Cool porgandipüree kuubiku, sulatasin veevannil üles ja söötsime sisse. Läks nagu ludinal.
Marta esimesed murelikud porgandiampsud
Samas olin liitunud ka näputoidu grupiga, kust pmst sai lugeda, et püree andmine on lapse sundtoitmine ja ta ei söö nii palju, kui sa ei topiks talle seda lusikaga suhu ja et palju naturaalsem oleks lapsele näputoitu anda, et siis saab tekstuure tunda ja harjutada suhu panemist ja motoorikat arendada ja mida kõike veel. Sööb nii palju kui sööb, et ega vahet ka pole, põhitoiduks on nagunii piim.
Pean tunnistama, et mulle meeldib tegelikult see tee ka, näputoit. Seda on mugav lihtsalt enda toidust enne soola lisamist eraldada ja nõnda saab lapse kiiremini ja sujuvamalt perega ühele toidulauale. Sellel on vaid kaks miinust. Esiteks – see kohutav läbustamine. Kes vähegi beebisid näinud on, siis teavad, et kui sa annad neile porgandi, siis pigistavad nad selle kõigepealt peos pudruks, siis loobivad pool maha, ehk midagigi jõuab suhu ka ja ülejäänu määritakse lauale. Selle jaoks on hea lahendus – isiklik koristaja koera näol. Riideid muidugi koer kahjuks ei pese, aga varrukatega põll aitab hädast välja.
Teine miinus on see, et vähemalt Kardo kardab kabuhirmus, et lapse kõht jääb tühjaks. Jah. Marta on algusest peale parajalt mehise söögiisuga olnud. Praegu on ta lisatoitu u 2 kuud saanud ja ta sööb 3x päevas terve suure kausitäie sööki kenasti ära. Sööks ilmselt veel, aga ei tihka anda, kardan, et äkki plahvatab. Eks ta ole kobe tükk ka: 74cm ja 10 kilo, las inimene sööb. Piima joob ka päevas vähemalt 4-5-6x ja isuga. Üldse koosneb tema päev valdavalt söömisest, haha.
Igatahes, kuigi ta saab ka näputoitu, siis vähemalt 2x päevas saab ta ka püreed, et härra kanaisa saaks veendunud olla, et tema pesamuna kõht on vähemalt ääreni täis. Ja kuigi öeldakse, et püreega toitmine on nn sundtoitmine, siis Marta istub igatahes terve aja söötmise ajal nii, ei tea, kas tundub, et ta seda ei tahaks? 
Tool: Nomi tool, lihtsalt parim sünnist kuni… nii kaua kuni lapsel natukenegi kõrgemat tooli vaja. LINK!
Püree – kas osta poest või teha ise?
Ma ütlen ausalt, et ma lihtsalt ei viitsi ise teha. Ma tean, et see pole just suur vaev ja esimese lapsega veel viitsisin selliseid mässamisi, aga nüüd… Pliis ei. Samas on hea lahendus Baby Cool kuubikute näol. Mahe ja kodumaine juurikas ja vili juba püreeks tehtud ja külmutatud, sina ainult sulata üles ja sööda sisse. Nt sellel ülemisel pildil paneb Marta kahe suupoolega putru, mille sisse pandud õuna ja pirni kuubikuke. Jahutas pudru üles ja andis hääd mekki.
Loomulikult ma ostan ikka poest ka. Sest nii laisk olen, et isegi vesivanni ei viitsi iga kord tegema hakata. Pliis ärge risti lööge, aga jah, olen ostnud poest neid purke nii pudru, kui ka veise-porgandi-kartuli segu, pannud mikrouuni (oo õudu) ja lapsele sisse söötnud. Ja inimene sööb nii et vähe pole. Mingit kindlalt brändi isegi pole, olen ostnud suht kõiki, mis meil müüakse. Mõnipäev läheb üks rohkem, teinepäev teine.
Mida näputoiduna pakkuda?
Mulle tundus isegi kolmanda lapsega see näputoitumine natsa õudne. Äkkagi tükid ja äkki tõmbab kurku ja see on päris jube. Nüüd ma isegi selle paari nädalaga, mil oleme andnud ka näputoitu, olen nii ära harjunud sellega, et ta vahepeal köhib või veits ketti paneb. No probleemo. Lihtsalt ole ise kõrval ja ära jäta last söögiga üksinda, aga see vast loogiline.
Siin on muidugi üks pisike viga näha – see oli mu esimene kord talle näputoitu pakkuda, mistõttu ma asetasin kõik selle tema enda nimelise taldriku peale ja omasin illusiooni, et ta viisakalt ükshaaval kõik ära sööb. Hea nali, eks. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuna tal selline ilus taldrik on, las siis sööb ühegi korra selle pealt.
Muuseas, sidenote, ma olen neid taldrikuid ja tasse enne instas ka näidanud ja alati uuritakse, et kust sääraseid saab. Meie lastele saatsis selle kingituseks üks Läti firma, mis neid toodab. Super armsad, muidugi mitte titekindlad, seega pigem suuremale lapsele, aga minu meelest vägagi armsad. Saad ise valida nime ja looma sinna taldriku ja tassi peale, seega selline nunnu komplekt, maksab mingi 35€ kui ma ei eksi ja firma leiad SIIT: https://www.facebook.com/rotaapiezimes. Instas on nad samuti @rotaapiezimes.
Aga mida ma siis pakkusin? Pmst võib pakkuda algatuseks asju, mida saab lõigata kangideks, et lapsel oleks neid hea käes hoida. Ala näiteks kurki. Aga minu taldrikus oli ahjus tehtud peet, porgand, lillkapsas ja kana kintsuliha. Kõik maitsestatud ürtide ja veidikese võiga. Kui palju ta sealt sõi, seda ma ei tea, aga suhu toppida ja plätserdada meeldis küll, hehe.
Mina lastele eraldi toite ei tee!
Kunagi mäletan küll, et ma nii arvasin, et kui ei taha, ärgu söögu. Lapsed muuseas, ei söögi mõnikord. Lihtsalt käid ja ajad neid päev läbi taga, et pliiis sööö midagi, aga ta ei taha mitte midagi peale vee ja leiva. Ma ei tea, ära söö siis, I guess. Nälga pole veel surnud, aga ma eelistaks, et neile midagi vähe tahkemat ka sisse läheks. Seega pean teinekord veits kavaldama.
Lendele – vegan lihapallid, makaronid, tomatikaste, juust.
Lendele samad pallid, tomat, kurk, makaronid
Marile meeldivad hotdogid ja burksid, seega temale sisse söötmiseks pidin natukene kreatiivsem olema ja talle “hot dogi” tegema. Ma alguses mõtlesin, et ta raudselt ei söö, aga näedsa nalja:
Lende hakkas vigurdama, tahtis hoopis Marta taldrikust süüa – mis seal ikka. Lasin tal selle nahka panna ja Martale tõstsin uuesti.
Marta muidugi sõi ka kenasti, eks tal oli abiväge ka. Mari käis teda muudkui kiitmas, et ta nii tubli laps ja sööb nii ilusasti. On jah!
Ah, pikk jutt, aga kokkuvõtteks – mõnikord ma olen super laisk ja annan lastele Hessi lasteeine ja Fanta kätte, ning ei pilguta isegi silma. Teinekord teen neile erinevad söögid ja vaaritan mitu tundi, et neile täisväärtuslikku sööki pakkuda. Mõnikord söövad nad päev läbi jäätist ja kommi, mõnikord ei saa ühtegi magusat asja mitu päeva (siin vähemalt, vb vanaema käest õnnestub lunida).
Igatahes see lapsed ja söök teema on niiiiii pikalt niii kõrvetav. Alati on neid, kelle meelest teised valesti teevad ja siis on hea neid teisi materdada, et küll ikka on keegi sitt ema ja kuidas üldse sellisel lapsed on. Tahate jubedat ülestunnistust? Ma andsin eelmine nädal Martale hessi friika… Soolaga! HESSI FRIIKA!
Lapsi saab ära võtma tulla aadressil Nelgi 37 
Aga tegelikult tahtsin seda öelda, et inimesed, laske teistel ka inimesed olla. Paku oma arvamust ja ideed, kui seda küsitakse, või kui see on HÄDAVAJALIK. Ala kui keegi lapsele bensiini joodab, siis võiks mokaotsast mainida, et pliis don’t. Aga tegelikult tõsi see on, et iga ema teab ise, milleks ta laps valmis on ja mida talle süüa pakkuda. Ei, ma ei mõtle seda, et paarikuusele antakse mahla ja muid asju, aga no kui keegi annab keeleotsa peale ala jäätist või midagi, miks maru närvi minna? Esimese lapse ajal läksin ise ka, kui keegi kirjutas, et andis 6k lapsele lusikaotsakese jäätist. No pointi sellel väga pole, aga vaevalt, et nüüd midagi juhtus ka, ometi ma läksin max närvi ja mölisesin seal, et omg sa haige inimene. Nagu… Miks? Jeesus küll, eksole. Endal ka lihtsam elada, kui pole selline närvihaige.
Muidugi on raske elada maailmas, kus tundub, et teised saavad tihtipeale paremini hakkama ja on sinust kuidagi “paremad”, aga kui see lohutab, siis mina küll see ideaalne imeinimene ei ole. Seega ei pea ka sina olema 
Ps! Kõikide kaasarääkijate vahel loosin välja nii siin, kui Instas ühe komplekti nimelisi lastenõusid
The post lapse toitmise õudne taak! appeared first on Mallukas.