Konkreetselt minu käes sureb igasugune tehnikavidin nagu nalja. Ma tean, et osadel inimestel on üks telefon ala viis aastat, mul on telefon maksimaalselt kaks ja kui ma mõni aeg tagasi mõtlesin, et varsti võiks uue telefoni osta, siis nüüd on selge, et seda tuleb asap teha. Kogu aeg jookseb kokku, telefoniekraanile kargavad mingid pop up’id ja vahepeal suvalt ei näita ühtegi kontakti. Kardo just ostis uue telefoni, Huawei, kuigi see idee mul maha laideti eelmise telefoniposti all, aga no inimene tahtis ja nii ta ka tegi. Tal homme sünna, äkki selleks puhuks ostiski, ma ei tea.
Mul nt pole Kardole see aasta kinki. Nagu mitte ühtegi asja ei tea, mida ta tahta võiks, sest ma olen juba selline, et jooksvalt kogu aeg kingin midagi ja nüüd ongi nii, et ei saa ta homme minu käest miskit. Aasta nadima naise auhind siia anda, aga no kui tal pole midagi vaja ja ta ei taha midagi, siis mingit suva pudi ma ka osta ei oska. Täna just ohkasin, et oleks mul naine, siis ma saaks vähemalt kimbu lilli või ehteid osta, aga meestele pole sellist go-to kingivärki. Kui kellelgi tuleb midagi pähe, siis andke teada, ma ise ei suuda küll välja mõelda. Krt, kolm last talle kinkinud, mis talle veel vaja oleks?!
Igatahes ma nüüd siin jeblan oma telefoniga. Võtsin kõik videod välja arvutisse ja panin kokku kaks suuremat videot. Ega ma palju filmi ka, seega mingit erilist kunsti seal ei ole, lihtsalt endal veits nunnu vaadata ja niisama ära kustutada ka ei raatsi. Näiteks Maltal suutsin ma lausa 20 klippi teha, ehk saab eraldi Malta tripi video teha. Issand, nii ammu käisime seal, aga siiani pole viitsinud ennast kokku võtta.
Nüüd on telefonis veel 23 000 (!!!!) fotot, mis ma pean arvutisse saama ja siis tellima sealt ka endale meeldivad pildid ära trükituna. Arvutigi tegin täna juba piltidest tühjaks, 300 fotot jälle tellitud. Mul iga paari kuu tagant ikka vaja tellimus sisse anda, sest noh. Tehnika sureb – vähemalt saan lastele kunagi tervet nende lapsepõlve fotodes näidata, vaevalt, et ma suudaks mõnda kõvaketast nii kaua elus hoida. Ja eks me vaatame ka neid üsna tihti, lastele meeldib endast pilte näha ja rääkida, et kus käisime ja mida nägime/tegime.
AGA. Et saada neid pilte telefonist arvutisse, pean ma kasutama Android file transferi ja seal ei saa panna “select all”, seega ma pean piltide saamiseks tegema 23 000 klikki. No ei tundu loogiline, aga ei leia ma muud varianti ka, naeruväärne. I DIE! Kopp juba niii eees, aga tahaks telefoni tühjaks saada ja siis talle selle seadete algtaastamise teha, ehk ärkab veel ellu, sest ma konkreetselt ei raatsi uut telefoni osta.
Mida ma aga raatsin teha, on täna sõbrannaga pokaali veini juua, sest ma olen kella üheksast saati ringi jooksnud ja mul on puhkust vaja! Ma pikalt mõtlesin, et kas keeran magama (nagu reaalselt kõik teised pereliikmed praegu teevad), aga otsustasin, et magamine on nii räme ajaraisk, et ma ei saa seda edale lubada ja parem viin ennast mõne sõbranna käekäiguga kurssi, kui vedelen silmad kinni voodis. Seda jõuab teha, kui ma surnud olen.
Lõpetuseks mõned pildid mu telefonisügavustest ja lisaks küsimus, mis mulle just tuli: ma ei vaata vapraid ja ilusaid, aga paar korda on see jooksnud, kui ma arvuti taga tööd teen ja… kas kellegi beebi suri ära? Kas see beebi on ikka tegelt elus v? Ma pean teadma!!!
Peace!
Ps! Avapildil on mu naiste kink mulle 
Nad tegelt sünnaks kinkisid Mallukas, siis see läks katki, siis kinkisid Mallu ja nüüd naljana selle Kim’i kee ka. Minust kirjutati kuskil, et mu sõbrad alati minuga koos pildil nii hirmunud, et minuga sõber olla ongi nagu Kim Ung-Yongi seltskonnas tsillida. Ei ei taha ja kardad inimest elueest. Ilmselt nii ongi 
Igatahes kutsutakse mind nüüd vahepeal Kimiks.
The post tehnika sureb ja Kim on väss appeared first on Mallukas.