Ma avastasin alles hiljaaegu selle, et ilublogija MissL omab sellist juutuubi channelit, kus ta teeb iga nädal nunnusid videosid, kus ta näitab oma pereelu. Kuna ta ka alles hiljaaegu beebi sai, siis ilmselgelt on mul neid huvitav vaadata ja eelmine video rääkis tal sellest, kuidas beebi kõrvalt ellu jääda (link).
Enamusega sellest videost ma väga samastuda ei suuda, sest noh, nagu ma ei väsi kordamast, siis ma käisin juba päev pärast Mari sündi küla peal ringi, külalised käisid ka iga päev, Mari muudkui magas, mingit baby bluesi mul ei olnud ja see vastsündinud Mariga elu oli lihtsalt NII lihtne, et ma ei oska vist ühtegi muud miinust tuua välja, kui see, et tissid valutasid imetamise alguses. Aga samas ma tean, et kõik need asjad, millest ta videos räägi, on paljudele väga tuttav igapäev ja raudselt on tema nõuanded ja mõtted paljudele kasulikud. Seega, kellel on vastsündinud beebi, siis soovitan videot ikka vaadata. Ehk leiate mõne mõttetera, mis teid aitab.
Enda eilse postituse valguses mõtlesin teha taolise posti, kus jagan mõne mõtte ja nõuande, kuidas mudilase kõrvalt ellu jääda. Mõned neist on minu enda mõtted, mõned sõbrannade, mõned olen saanud ekspertidelt. Igatahes tahan ma teile kinnitada, et ma tegelikult ei ole mingi närvihaige psühhopaat :D Mulle just eile sõbranna kirjutas, et viimasest postitusest jääb mulje, nagu ma aina käiks ja karjuks ja heidaks meelt, aga et tema näeb mind alati üli rahulikuna ja Marile kõike sada korda seletamas. Eks see viimane olegi vist rohkem tavaline argipäev, aga ma arvan, et see eelmine postitus oligi rohkem selleks, et mu lugejad teaksid, et mõnikord tunda ennast tohutult läbikukkununa on okei. Me kõik tunneme seda aeg-ajalt ja see ei tee meist kehva ema, sest kehvadel emadel on juba hoopis teised standardid ja ma arvan, et kehva ema ei huvitaks isegi, kas ta on kehv ema või mitte!
5 nippi, kuidas mudilase kõrvalt mitte hullarisse sattuda
- KÕIK ei ole oluline! Kui ma mõistsin, et lapse jaoks on oluline piire tunda ja selle jaoks pean ma need esialgu talle üldse looma, käisin ma mööda maja ringi nagu närvipundar. Ma nimelt tegin selle vea, et ma võtsin selle suhtumise, et iga asi peab kohemaid enda kohale tagasi saama. Aga tegelikult on distsipliini suhtes üsna hea juba see, kui lapsel tekib harjumus kasvõi õhtuti enda järgi asju ära korjata. Selles suhtes, et ideaalne oleks muidugi see, et kohe kui ühe asjaga lõpetab, siis korjab selle kokku, aga vähemalt alustamiseks teeb see kõik nii pingeliseks. Seega proovin ma tavaliselt seda, et eriti rõõmsalt näitan, kuidas emme hakkab asju kokku panema, aga kui ta sellega kaasa ei tule, siis lõpuni ise ära ei korista ja isegi kui see hunnik mind seal maas häirib, siis noh, Mari kriiskamine häiriks rohkem. Kodu ei pea ju kogu aeg kristallpuhas olema ja sellega ei ole mõtet ennast vaevata, eriti kui kodus on väikelapsed. Ma ei mõtle muidugi seda, et päris seapesas elad ja vegeteerid, aga mänguasjad siin-seal on kõigil lastega peredel harilik nähtus. Ka mina, kui teen kodus pilti, siis lükkan mänguasjad ja “tähtsad Mari paberid” pildilt lihtsalt välja ja asi ants.
- “Kumb on olulisem?” Läheb natukene eelmise punktiga kokku, aga iga valikuga tekib see olukord, et mõlemat ei saa. Sa ei saa kogu aeg koristada, ilma seda aega oma lastega tegelemise arvelt võtmata. Sa ei saa viia last lasteaeda ja samal ajal ennast süüdistada, et ise temaga koos ei ole. Sa ei saa minna tööle raha teenima ja samal ajal olla ka ideaalne ema, kes lapsega tegeleb, koristab, meest poputab ja riideid triigib. IGA asi siin elus tuleb millegi arvelt ja nii pead sa endalt küsima, et kumb on sulle hetkel olulisem. Kui sul on ikka närvid pingul, siis parem viia laps kasvõi mõni päev nädalas lasteaeda, et ise lõõgastuda. Samas kui sa oled selle otsuse teinud, siis ei ole mõtet ennast sellega piinata, et “head emad on ikka lapsega kodus”. Või kui mõnel päeval otsustad sa tegeleda oma hobidega, niisama laiselda, kokata, teha majapidamistöid, siis pole mõtet ennast materdada, et apppi, laps vaatas täna nii palju multikaid ja ma oleks võinud temaga palju rohkem tegeleda. Esiteks, ega see aega tagasi keera, teiseks mõnikord PEAB inimene ka muud tegema, kui olema hommikust õhtuni lapsega meisterdav emme. See on ausalt okei! Mina mõni päev ainult koristan, aga mõni päev teen ainult Mariga asju. Mõni päev vedelen Kardoga. Mõni päev asjatan terve päeva kodust eemal. Kõik need päevad on vajalikud ja hoiavad elu tasakaalus.
- Leia asendustegevusi. Selle asemel, et käia ja kaagutada, et ära tee seda teist ja kolmandat, proovi lapsele leida uus tegevus. Seda soovitasid mulle eile kommentaariumis mõned inimesed ja üks tore tuttav ka, kes asja minu jaoks väga loogiliselt ära sõnastad. Nimelt, kui laps hakib kuskil vetsupaberit tükkideks ja sina talt selle ära võtad ja keelad, siis jääb talle mulje, et kõik tore tegevus on nüüd läbi ja see ajab teda vihaseks. Selle asemel saab pakkuda, et ooo, lähme paneme WC paberi koos tagasi ja SIIS lähme vaatame, kus su pallid on?!?!?! (loe maailma entusiastlikuima häälega). Laps nimelt ise ei suuda enda jaoks nii ruttu asendustegevust välja mõelda ja tema peakeses ongi maailm siis otsas, kõik ilus läbi ja jonn kerge tulema. Nõnda võib hea õnne korral jonn aga vahele jääda. See muidugi nõuab kiiret reageerimist ja ma siiski arvan ka seda, et mõnel juhul on keelamine vajalik, mitte tähelepanu ümber juhtimine. No näiteks haiget tegemine ja asjad, mis võivad talle ohtlikud olla.
- Proovi enda aega leida. Ma mõistan, et paljudel ei ole mingit soovi lapsest eemale minna, kuid samal ajal tundub olukord kodus vahepeal üle pea lainetavat. Ma kardan, et siin on jälle mängus see ideaal, mida emadele peale surutakse. Me kõik tahame olla head ja ideaalsed emad ja miskipärast on loodud illusioon, et head emad on alati oma lastega ja ei tunne iial soovi natukene omaette aega ja ruumi saada. Seda rohkem võib inimesele depressiooni süvendada see, et ühiskond justkui väidaks, et eemale tahtmise soov on vale, aga sisemuses seda siiski aeg-ajalt tuntakse. Mina tundsin seda mõnel perioodil eriti palju ja ma saan praegu ise aru, et see oligi see aeg, kus ma olin omadega üsna ummikus ja palju lihtsam oli sõbrannadega veinile minna, versus olla kodus. Lihtsalt soov eemale minna. Ja kuigi need ajad on nüüd läbi ja mind ei anna väevõimuga ka rohkem kui kord kuus üldse kodust välja kangutada, siis kui mul poleks sel ajal võimalik seda teha olnud, oleks see kõik võinud mulle väga sügava depressiooniga lõppeda. Seega ma tahan öelda, et kui vähegi on võimalust – kasuta seda! Ja kui seda võimalust ei tundu olevat, siis otsi seda. Ei pea ju mingi päevadeks minema jooksma, tuulutada aitab ka pool tundi poes käimist või üksi jalutamist. Paljudele on raske abi paluda, aga tegelikult ei ole see midagi häbenemist väärt, sest tulles tagasi selle punkti juurde, et kumb on olulisem, siis kas on olulisem olla närvipundar, või paluda sõbrannat, et ta tunnikese su last vaataks, kuni sa korraks ära käid. Vastu võid pakkuda pärast kooki ja kohvi. Usu, keegi ei mõista sind selle pärast hukka!
- Andesta! Anna endale andeks nende kordade eest, kus sa ei käitunud adekvaatselt ja “mitte hea emana”. Ära leierda seda oma peas, vaid mõtle läbi, miks sa niii käitusid, mis sind sinna piirile ajas ja proovi teinekord seda piiri ära hoida. Me oleme inimesed, teeme vigu ja vigadest tuleb õppida. Ükskõik, kas enda, või teiste. Mina näiteks olen täheldanud, et kui mul on füüsiliselt halb olla, on mul suurem tõenäosus ärrituda ja see pole teps mitte adekvaatne viis last kasvatada, kui ma teda muudkui takka kiirustan ja porisen, et tee nüüd seda ja teist. Seega nendel päevadel jätan ma enamus vastutust Kardo kaela ja proovin ise pigem puhata. Jah, ma tunnen ka vahepeal, et issand kui sitt ema ma olen, vedelen siin hambad laiali, mees teeb kõik ära, aga kui on valida, kas panen hommikul mina Mari riidesse, kui mul seest keerab ja Lemps möllab ja mul on süda paha ja ma ei saa kummarduda normaalselt, siis ma tean juba eos, et sellest tuleb üks suuremat sorti “MARI, PANEME PAPUD JALGA JA LÄHED LASTEAEDA!!! EI VAIDLE EMMEGA!”. Versus Kardo õrn kudrutamine, et: “Oiii, Marikene, paneme need papud jalga ja siis lähme lasteaeda!!!! Seal on niii tore ja sa saad seal teiste lastega mängida ja see on hästi lõbus ja siis issi tuleb sulle õhtul järele, onjuuu!!”. Siis noh, ma eelistan seda teist ja vegeteerin ise südamerahus diivanil. Ja hiljem andestan endale, et Maril nii hädine ema on ja Kardol nii kasutu naine :D
Meie lapsed armastavad meid tingimusteta, meie neid ka. Lihtsalt mõnikord on kergemaid ja mõnikord raskemaid päevi. Minu jaoks ei ole elus mitte midagi nii õpetlikku olnud, kui lapse kasvatamine ja hea on mõelda, et ma ise ka muutun normaalsemaks ja kannatlikumaks ja paremaks inimeseks – loodetavasti! Asja võti on lihtsalt mitte üle mõelda, armastada ja elada. Easy!
