Oi, las ma õpetan teid, kallid lugejaid, see on lihtsamast lihtsam! Eriti lihtne oleks see ühe lapsega, aga tänaõhtune näide on kahega. Saaks ka kolmega, aga meie Mari otsustas mõnda aega tagasi, et kõik ebameeldivad asjad on “päris rõvedad” ja selgus, et ka oma voodis magamine olla “päris rõve”. Seega on ta nüüd paar õhtut vanaema juurde asja teinud ja seal sujuvalt magama jäänud. Igatahes, asja kallale.
Kõige olulisem on tabada ära, millal lapsed väsima hakkavad. Kui nad on sinu maitsele parajalt väsinud ja kellgi ütleb, et uneaeg on lähedal, vii lapsed peale hambapesu voodisse. Naudi nende metsikuid kriiskeid, samal ajal kui sina nt voodipesu vahetad. See on tavaline, et ka kõige väsinum laps miskipärast voodit nähes oma kõik energiariismed kokku kogub, ning hakkab mängima, hüppama, kargama ja muidugi, nagu öeldud, ka rõõmsalt kriiskama.
Mina paigutan lapsi üldiselt nii, et Mari, Marta, mina ja Lende. Paigutus on oluline, sest Lende ei saa olla Mari kõrval (hakkavad lollitama) ja samuti ei saa Lende olla Marta kõrval (hakkab näppima, musitama, kallistama ja segama). Okei ja mõnikord paneb Kardo suuremad üldse lastetuppa. Aga nagu öeldud, siis Mari täna pole, seega viskasime siis kolmekesti siruli, tule kutsu, soovisin lastele head ööd ja nad jäid kõik ilusasti tuttu.
NALI!
Esiteks proovisin ma nii, et olin seljaga Lende poole ja andsin Martale süüa. Ta sõi veits ja hakkas juba üsna loiuks muutuma, mistõttu otsustasin mina mõmmi unelaulu lauda, sest see üldiselt beebi rahulikumaks muudab. Laulan sosinal, Marta silm vajub juba kinni, kui viisijupi võtab üles ka Lende.
Ma ei tea, kas on sünnis nii lapse kohta öelda, aga see kaheaastane preili ei tea sosinal laulmisest midagi. Röginal ja käreda häälega (emasse), kukub Lende kaasa laulma: “OOOOLEN VJÄÄÄÄGA UUU NIII NEEEE, MÕMM MÕMM MÕMM MÕMM MÕMM!”
Marta silmad on nüüd pärani lahti ja ta hakkab sahmima. GOD NO! Proovin teiselt poolt piima anda, aga selleks pean ma ka Lende teisele poole kamandama. Vahetame kõik asendeid, aga muidugi ei soovi Marta süüa. Kõht on ju tegelt täis ja ega seda piima ka kohe esimese sõõmu peale ei purska, seega hakkab Marta nutma ja Lende mind togima.
“Emme! Emmeeeeee! EMMMMEEEE!” togib Lende mind armutult, samal ajal, kui ma elu eest Martat hellalt kinni hoida üritan, sest mõnikord ta jääb selle peale magama, kui ma teda kõvasti kaisus hoian.
“Nohhhhh Lendeeee, mida sa tahad?” sosistan ma juba ärritunult.
-“Tita nutab,” vastab Lende.
Ja ta nutab ja nutab. Ei sobi kaissu. Ei sobi lutt. Ei taha piima. Nagu miks jumala eest ei või inimene lihtsalt silmad sulgeda ja magama jääda. Miks? Kui raske see on?
Ega ka Lende suuremaid une märke ei näita. Kratsib kanni. Naerab. Üritab mind kõdistada. Võtab beebi lutti ära. Proovib voodist minema imbuda.
Mina olen muidugi lõksus, sest beebita ma oleks juba ammu jala maha pannud ja häält tõstnud, et mis lolli mängimine siin toimub ja kohemaid tuleb tududa, aga ma ei saa, sest ma olen just saanud ta vaikma ja mu sees veel mingi lootus on, et kunagi ta magama jääb.
Alustan sajandat korda mõmmi laulu laulmisega. Marta hakkab lõdvestuma. Lende ei laula kaasa. See võib veel kõik hästi lõppeda. Hehe, lõppeb ta jee. Sest niipea, kui Marta vähegi hakkab mingit märki näitama, et ta võiks teoorias kohe magama jääda, teeb Lende midagi, mis Marta üles ajab. Umbes 10 mintsa sellist taidlust ja ma annan alla.
Et mitte kellegi peale kohe väga närvi minna, siis otsustan… Kardo peale närvi minna. Kutsun ta dramaatiliselt üles, kiunun, et mina ei saa neid lapsi ise magama ja üldse miks MINA pean neid iga öö magama panema, kui see selline ajuk*pp on. Ah? Miks? Keegi ei öelnud, et emadus on see, et sa 5+ aastat surud pidevalt kedagi magama, kui nad seda teha ei soovi!
Kardo võtab Lende ja viib ta teise tuppa. Ma loon juba oma peas illusiooni, kuidas nüüd saame kenasti vaikuses magama jääda, aga noh… Kuidas seda viisakalt sõnastadagi… Hui.
Ta ei taha piima. Ta ei taha tekki. Ta ei taha kaissu. Ta ei taha lutti. Midagi ei taha. Aint iniseda tahab.
Fain. Tee mis tahad. Kebin voodinurka ja loodan, et ma olen sellises paralleeluniversumis, kus laps ise mu kõrvale rullides ja rahmides magama jääb, samal ajal, kui ma instas scrollin.
Te ikka saate aru, et see oli vale universum jah? Ta ronis mulle näkku. Puristas (st sülitas) mulle suhu. Naeris. Kiskus mind juustest. Oksendas piima täis mu äsjavahetatud voodipesu ja mu t-särgi ja näpistas mind kaelast.
Ütleme nii, et päris rahus instas scrollida ei saanud.
Okei. Katse tuhat. Tissi ei taha, aga lutt ja mõmmi laul sobivad. Marta hakkabki leebuma. Paitan ta silmi ja käsi ja muudkui laulan.
Ai jumal, kuidas see mõmmi laul mulle ajudele käib, aga hea emana jorisen ikka laulukest edasi, ise samal ajal mõeldes, kuidas nendele karuvanematele peaks keegi lastekaitse kutsuma, kui nad väikse mõmmi beebi üksi jätsid, et südamerahus kuskil põõsa all marju vitsutada. Laula ise endale ja roni magama, karu raisk. Samas mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem hakkan ma neid karuvanemaid mõistma. Võib-olla oli ka neil laste magama panemisest kopp väga ees? Kui saaks, läheks isegi praegu kuskile vaarikaid vohmima, selle asemel, et sundasendis okseloigus laulukest kähistada…
Aeg möödub. Halleluuja. Marta magab! Ja vist Lende ka, sest ma kuulen Kardot alla minemas. Ma juba mõtlen, et peaks tänasest õhtust blogima. Oleks endal ka kunagi “tore” neid õhtuid meenutada. Nii ruttu lähevad sellised ajad meelest, hiljem on ainult mingi hägune mälestus, et vist oli jah vahepeal keeruline aeg, kuid kõik ununeb kiiresti. Enne kui ma jõuan ennast üldse kuskile suunas liigutada, läheb mu uks krigisedes lahti ja sisse astub Lende.
“Issi kakab,” mainib ta mulle ja ronib minu kõrvale tagasi.
Ei no tere tali. Kardo mõnikord ei viitsi laste juures passida, kuni nood magama jäävad, mistõttu valetab ta neile suu sisse, et läheb kakale ja suht 99% ajast see isegi töötab. Eks lapsed siis mõtlevad, et ega see kakamine võib jah pikale venida ja jäävad oodates magama. Jumal teab, mis sitturiks nad oma isa peavad, aga Kardot on see vale aga tundidest tühja passimistest päästnud. Kahjuks mind see täna ei päästnud, sest Kardo on all, kutsuda ma teda ei saa, sest beebi võib ju ärgata. Seega rehman ma Lendele, et tavai, tule tagasi, aga ole häääästi tasa!
Kas see inimene on tasa? Kas ta on? Ei. Ta küll jah, tõele au andes, räägib tasemini kui enne, aga sellegipoolest ei suuda ta mokka maha panna vaid teeb mulle midagi, mis meenutab mingit sorti Jaapani piinamist. Ta lihtsalt jaurab mu surnuks.
“Issi?”
-“Issi on all, jää nüüd tuttu!”
“Pissile!”
-“Pott on maas, mine pissi tasakesti.”
*Läheb potile, ei pissi, tuleb tagasi*
“Juua tahan…”
-“Ei saa juua enam, tuduaeg on. Jää tuttu!”
“Mõmmit tahan,”
-“Su mõmmi on su KÄES JUMALA EEST PALUN JÄÄ MAGAMA!!!”
“Juua tahan…”
“Vanaema külla tahan!”
“Mari tahan!”
No ja siis ma lämmatasin nad kõik padjaga ära ja nüüd saan lõpuks rahus seda postitust kirjutada, mis muud.
Okok, tegelikult ma lihtsalt lõpetasin Lendele vastamise ja teesklesin, et ma magan, kuni ta ka magama jäi ja ma sain lõpuks alla hiilida, et seda postitust kirja panna, kuigi ma vahepeal pidin telefonis ka trükkima, sest korraks suutis Marta veel üles ärgata ja ma pidin üles tagasi minema. Have kids, eks!
Vähemalt nüüd nad magavad ja ma saan lõpuks oma unetundide arvelt rahus arvutis passida, sest kes ütles, et inimesed und vajasid. Raudselt, kui keegi mind praegu üritaks magama panna, siis olenemata sellest, et ma mega väss, hakkaks ma ka juua ja pissile nõudma. Kas ma näkku sülitaks ja voodisse oksendaks, see oleks muidugi küsitav, aga no ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma nagu veits mõistan ka neid lapsi. Või vähemalt üritan.
Kõige naljakam selle kogu karauuli juures on see, et kui selle magama panemise ajal on vahepeal selline tunne, et issssssaaaand jumallllll, eiiii, ma ei viiitsi, ma annan alla, ma ei taha seda mängu mängida!! Siis kui see õud on üle elatud ja nad juba magavad ja nohisevad sul kaisus või kuskil läheduses, siis vaatad neid ja mõtled, et oh, minu nunnukesed ja keerad okseloiku magama, sest kes ikka hakkaks ühe õhtu jooksul kaks korda linu vahetama. Hull oled v.
Ps! Kui mul oleks ajamasin, siis ma läheks tagasi sinna aega, kus mul oli veel ainult beebiMari, kelle eriomadus oli suvalistes kohtades magama jääda. Ma siis mõtlesin alati, et issand jumal, mida need teised emad teevad, et nad lapsi magama ei saa, et piitsaga nüpeldavad neid voodis, et nad lihtsalt ISE magama ei jää v. Et kuidas see võimalik on, mida nad vinguvad. Minu laps küll jääb ISE magama. Hehe, lollakas olin. Igatahes ma läheks sinna aega ja viskaks ennast kiviga. Mida sa, loll, mõtled üldse endast ah. Naera-naera teiste üle, varsti oled ise samas olukorras.
Kuidas teie lapsi magama panete? Kui nüüd kõik ütlete, et ah panen oma voodisse lapse ja vahin ise samal ajal seks ja linna, siis ma vannun, et ma otsin teie aadressid ka välja ja viskan teid kiviga.
The post kuidas lapsi magama panna appeared first on Mallukas.