Ma olen sedapidi imelik inimene, et mulle meeldib täiega inimestega suhelda ja mul pole üldse probleemi võõrastega jutule saada. Samas kui ma mõnda aega seda tegema pean, siis tekib selline tunne, et poeks enda kookonisse ja ei tahaks enam üldse kellegagi rääkida. Kõik need raamatuesitlused, võtted, käimised – kõik on hästi toredad, aga samas hästi intensiivsed ja väsitavad. Lastega võõras kohas, pikad võttepäevad, uued inimesed, pikad autosõidud, uued elamused, suur emotsioonide virr-varr. Ja mitte ainult mul, lastel ka, millega otseloomulikult peavad ikka vanemad tegelema.
Lõpuks ongi selline tunne, et olen justkui tühjaks imetud. Ja säärase väsimusega kaasneb mul alati ka selline mõru tunne, et mille jaoks ma seda kõike teen. Kelle jaoks? Keda huvitab? No ja siis meenutan, kuidas Viljandis oli raamatuesitlusel Apollos nii palju rahvast, et kõik ei mahtunud sisse äragi ja raamatuid said otsa enne, kui kõik huvilised selle veel osta jõudsid. Et noh, tegelikult on nii ägedaid toetajaid terve Eesti täis, aga nendel “hala”momentidel ununeb see osa nagu ära.
Ah, ega tegelt häda pole midagi. Lihtsalt siiani painab mind see pagana hambaarstilkäik, et kuidas ma täitsa ebaadekvaatselt lapse peale solvusin. Õnneks ma hiljem rääkisin temaga selle olukorra läbi ja ta praegu jälle on selles staadiumis, et väidab, et ta järgmine kord laseb hamba korda teha (aga mainis, et läheb siiski vanaemaga, mitte minuga). Eks uuel nädalal näha ole, kas ta siis laseb ka korda teha hamba, või peamegi proovima õnne mingi muu hambaarstiga. Jumal tänatud, et vähemalt maal pole hammas valutama hakanud, ilmselt antibjotsid tõmbasid põletiku alla ja seetõttu on tal vähemalt enesetunne parem. Muidugi täitsa roosiline kõik ei ole, vaesel Maril tuli eile päris suur ohatis. Nii kahju tast ikka, ainult laste nimel oleksin ma valmis selle ohatise enda huulele võtma. Jumalale tänu, et mul ohatiste jaoks päris hea arsenal kraami alati kaasas, saab ehk natukenegi leevendust.
Kui mul päevad tagasi tulnud oleks, siis ma ohkaks vist praegu, et küllap nad ukse ees on, et nii hall olla on. Või on asi ilmas? Lihtsalt tahaks ainult dramaatiliselt halada ja maas vedeledes haliseda, et jumala eest, aidake mind keegi kuidagigigigigigiigiii. Aga kuidas, seda ma ei tea ise ka, hehe. Aaa tegelt, kui kellelegi oleks mulle müüa aiamajakesse üht kabedat diivanikest, siis see aitaks mind täitsa kenasti.
Ok, universumi kõige sisutühjem post, aga ma tahtsin selle hala kuidagi sõnastada, sest instas kirjutasid inimesed, et ma võiks blogida lõpuks. No ma siis ruttu blogisin ja panen paar pilti kah! Muuseas, viimased pildid mu kaamerast, sest see sai ka surma. Kurat küll nohhhh!
Ps! Maal peremees rääkis, et ta töötas tapamajas ja lehmad NUTAVAD FÜÜSILISI PISARAID, kui neid tapale viiakse. Otsustasin, et edaspidi söön ainult mitte nutvaid ja nunnusid loomi nagu kala ja mereannid ja…. kana ka, kuigi osad kanad näevad välja, nagu neil oleks püksid jalas. Aga NUTTEV LEHM?!??! Ei jumal, kes üldse suudaks nutva lehma maha lüüa? Et ok, nutad aga ei, ma löön su ikka mättasse? Ma avaks ukse ja oleks nagu omg eiii, joookse, jookse nagu tuul!
veisefilee on hea, aga seda nunnut vaadates küll ei mõtle, et mmm, maitsev
Ps2! Kellel Malluka suvi maal vaatamata on, siis kaks osa on üleval ja neid saab vaadata SIIT.
The post reedene hälin ja halin appeared first on Mallukas.