Ma olen alati enda üheks väga heaks omaduseks pidanud seda, et ma ei kisa ega karju laste peale. Noh, eks ma häält olen tõstnud ikka, aga sellised suvalised “muidu emme läheb ära ja jääd siia üksi” jutud pole poes üldiselt minu rida. Proovin ikka rahulikult hakkama saama ja närvi lähen ikka super harva. Seetõttu tänane mind nii endast välja ajabki. Sest ma ISE ajan ennast närvi ja ma lihtsalt ei oskagi normaalselt käituda ja niiöelda hea lapsevanem olla.
Ehk siis. Asjast. Käisime Mariga hambaarsti juures. Mulle tehti nüüd kõik viimased asjad ära, nüüd mõnda aega mureta. Maril on antibjotsid mõjuma hakanud ja teoorias oleks pidanud nüüd saama ta hamba korda teha, sest põletiku võttis rohi maha. Ma olin nii rõõmus, et me nüüd, enne võtteid, sellega ühele poole saame, sest pole midagi kohutavamat, kui vaadata, kuidas laps nutab, et ta on niiiiiii valus. Ärkab öösel mitu korda nuttes. Süüa ei saa jne.
Enne arstil käiku olime kõik ära rääkinud, et tuleb tublisti suud lahti hoida, et arst kiiresti vaatab ja teeb korda ja siis enam hammas ei valuta. Mari noogutas, et jajaa, teeme korda. Teel sinna rääkisime seda viis korda vist, iga kord lubas, et nii see olema saab. Kuni me hambaarsti ukse taga jõudsime. Mari keeldus sissegi tulemast. Kuidagi saime ta sisse lohistada ja leppisime kokku, et arst teeb minu hambad enne ja siis Mari. Mina sain valma ja Mari lihtsalt keeldus tooligi istumast. Lõpuks kuidagi ikka istus, aga pead ei toetanud, kisas ja nuttis paaniliselt.
Proovisime seda, et ma läksin kabinetist välja. Ei miskit, ainult karjus nagu keegi tapaks teda.
Läksin sisse, hoidsin ta käest, rääkisime rahulikult, et teeme hästi vähe. Teeme ainult korraks. Seletasin, et hammas ei saa mudu terveks. Seletasin, et saame ruttu ühele poole kui ta ei kisa. Aga Mari oli konkreetselt hüsteerias. Rapsis jalgadega, kisas, karjus, värises lausa. Anusin mina ja anus arst, aga ei midagi. Ma isegi proovisin lõpuks teda kinni hoida, aga no see oli sama edukas katse, kui üritada pardile võrksukki jalga ajada.
Polnud midagi teha. Pidime ära minema.
Kliiniku ees olin ma NIIIII VIHANE. Ma ei mäleta, kas ma elus üldse olen mõne lapse peale NII vihane olnud. Ja langesin oma vihas ise ka eriti lolli raja peale, ehk siis ma hakkasin Mari karjudes ähvardama, et kui ta sinna kohe tagasi ei lähe ja tooli ei istu ja suud lahti ei tee, siis ma lihtsalt sõidan ära ja jätan ta sinna tänavale ja ta peab seal surmani üksi elama.
Ähvardused aitasid nii palju, et ta nuuksudes oli nõus tagasi minema, aga juba istus toolis järgmine patsent ja ma pidin ikkagi Mariga autosse istuma ja linna minema. Ma olin TERVE TEE NIIII VIHANE. Ma rääkisin Marile, et mitte kunagi enam ei saa ta midagi magusat. Ei ühtegi kingitust. Ei ühtegi multikat. MITTTE KUI FREAKING MIDAGI ta ei saa enne, kui ta läheb hambaarstile ja oma fking suu lahti teeb ja laseb selle hamba korda teha. Mari ainult nuuksudes noogutas ja mina muudkui jätkasin korrutamist, et ma EI OLE TA SÕBER (jah, langesin sinna) ja pmst sain roolis vihainsuldi, sest meil hakkavad homme maal võtted ja kui ta nüüd seal ühe korra mulle räägib, et ta hammas valutab, siis ma saan teise vihainsuldi otsa.
Sest ma ei taha, et ta hammas valutab. Ja ta ju lubas, et teeb suu lahti. Ja nüüd istub oma katkise hambaga edasi nagu lollakas. Jumala eest noh. Ma saan aru, et ta on ainult viiene ja ta on väike laps ja ei oska asjadest nii aru saada, aga ma olen NIIIIIII VIHANE JA KURB selle olukorra peale ja enda käitumise peale ja kõige peale, et ma ei oskagi mitte midagi muud teha, kui blogisse ennast välja elama tulla.
Ega muud ei olegi, proovime peale võtteid korra veel ja kui ikka oma suud lahti ei tee, siis kirjutan ta kuskile lastekodusse sisse ja annan neile kirjaliku soovituse kaasa ta kuskile narkoosiga hambaravile saata, sest muu ei aita.
The post nutma ajab ja närvi ajab!!! appeared first on Mallukas.