Ükskord sõbrannaga rääkisin, et pmst iga kord kui autoga sõidan võõras kohas, siis pidevalt on peas mõte, et issand jumal, ma EI MAHU SIIT LÄBI! Nagu konkreetselt sõidan mingil kitsamal teel (eriti õudne, kui see on selline tee, kus külgedel autod pargivad) ja kui mulle auto vastu tuleb, siis ma tõmban nii äärde kui saan, mõnikord jään isegi peaaegu seisma (kui keegi mu taga pole) ja mõtlen, et tavai, kui sina tahad oma külje maha sõita, eks ma siis lihtsalt seisan ja ootan. Aga imekombel nad alati mahuvad ikka läbi. Mis nõidus see on?
Ühesõnaga sõbranna ütles, et ta on 10a sõitnud ja ikka mega tihti on see “ma ei mahu” tunne peal, et see olla seotud naiste ajudega, et need tunnetavadki gabariite veidi halvemini. Samas teine sõbranna läks sellest jutust mega närvi ja ütles, et tal pole gabariitide tunnetamisega midagi häda ja saab sellega hakkama sama hästi kui mehed. Ma ei teagi siis, kumb õige on. MINUL isiklikult pole probleemi tunnistamaks, et mul see gabariidihäda on. Sellest tulenevalt sõidangi ma vaehepeal aeglasemalt ja parkimisel olen ka iga kord tänulik oma parkimiskaamera üle.
Üldisemalt juhtimisest rääkides on täitsa uskumatu, et mul juba kaheksa kuud load on olnud. Mul on kahju pettumust valmistada kõikidele heiteritele, kes panustasid, et ma esimese kuuga kellegi vigaseks sõidan, aga siiani on ainus ohver olnud naabrimehe tütre auto, kes sai minu pärast väikse kriimukese oma asendusautole. Ma sellest siin rääkinud ka, kes ei mäleta, siis sünnitama sõites olin veits sabinas ja ei vaadanud tagurdades korralikult taha, vaid sõitsin refleksist nii, nagu ma alati sõitnud olin, arvestamata, et seal üks lisaauto parkis, mida seal tavaliselt pole. Aga see oli niiiii pisikene asi ja siis mul olid load ka mingi kuu aega olnud, et selle üle ma üldse ei põe. Kindlustus ajas asja korda ja asi ants.
Eks alguses ikka juhtus neid “oh shit, ma vales reas” teemasid ja te ei kujuta ette, mitu korda ma olen vales suunas sõitu jätkanud, sest ma ei saanud rida vahetatud. Lihtsalt ei julenud “vahele pressida”. Selle pärast olen ma see loll, kes kogu aeg teisi igale poole vahele laseb. Järvevanal on tipptunni ajal mingi imelik tee, kus pead vasakult autosid vahele laskma, sest nende rida lõppeb ära. Ma siis jäin seisma ja lasin mingi 58748564 autot vahele, sest nad nii riburadamisi tulid, et mis ma ikka närvitsen, las tulevad siis. Närvitsemata siiski ei jäänud, see, kes minu taga oli, läks mega närvi, lasi mulle signaali ja lõpuks sõitis ise minust mööda. Oli see vast üks vihane naine.
Siis ükskord vahetasin ma rida. Näitasin suunda, reastusin ja sõitsin rahulikult, kui minu taga olev auto laseb mulle VÄGA hüsteeriliselt signaali, sõidab must mööda ja näitab näpuga oimukohale. Ma siiani ei saanud aru, mida ma valesti tegin, sest minu teada reavahetus on üsna normaalne asi ja ma ei teind nii, et näitan pool sekki ja siis keeran ette vms, ma nii vuss, et alati sada aastat veendun, et ikka mahun ja keegi ei tule jne.
Üldse mulle ei meeldi kuskile ehku peale trügida. Ala on vaja kuskilt kõrvaltänavast välja sõita, foori pole, aga mõlemalt poolt autod kimavad. Et ma pigemn ootan kuni tuleb normaalne vahe sisse, aga mõnikord mu taga on mingi auto, kes ei saa aru, et mida kuramust ma seal ootan ja hakkab närvitsema ja sõidab must mööda. Alles ükspäev oli nii, kui hambaarsti juurest tulin. Ma olin vaevu 15 sekundit seisnud, kui tagumine auto ei suutnud enam oodata.
Kuhu inimestel NII kiire on? Mis see 10-15 sekundit ajavõitu kellelegi siin ilmas annab? Ma ei taha siin seksistlik olla, aga enamik närvitsejaid on siiani minu kogemuse põhjal naised olnud. Mehed on lihtsalt seest surnud nägudega roolis ja nokivad valgusfoori all nina, aga naised on nagu pisikesed mitte gabariite tunnetavad fuuriad 
Ah, kes teab, gabariite ma ei tunneta, ehk paari aasta pärast olen ka selline ralliäss ja närvan teedel, et mida te kurat munete mul siin ees.
Kuidas teil on, naised? Kas te tunnetate hästi gabariite? Või närvitsete aeglaste juhtide üle? 
The post kurjad naised roolis appeared first on Mallukas.