Sõnusin oma ilusa nädalalõpu jutu ära, sest ma ärkasin kell 2 öösel selle peale, et mul olid külmakrambid. Ma mõtlen nagu konkreetselt ma värisesin ja olin üle terve keha krampides, kuni Kardo mind üleni kaissu võttis ja sooja andis. Siis ka värisesin vist pool tundi edasi. Siis jäin vist korraks magama, ärkasin selle peale, et mul oli nii palav, et ma lamasin oma higiloigus. Proovisin ümber keerata – külmakrambid.
Need olid nii intensiivsed, et ajasid lausa südame pahaks ja Lemps hakkas sees möllama ja rabelema, ju siis tal ka mugav ei olnud. Mul sees lihtsalt kõik mulises ja korises ja ma ei saanud isegi aru, kas ma olen üleval või magan, sest mul oli unes sama sitt olla ja ma kaalusin terve aja, et kas ma peaks endale kiirabi kutsuma, enne kui ma maha suren.
Hommikuks ei olnud asi parem. Kõige haigem selle juures on see, et mu lihased valutavad, mu liigesed teevad haiget, mu süda on paha, null isu, külm on, aga – mul pole palavikku. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on? Never pole sellist asja enne olnud. Helistasin ämmaemandate nõuandmise liinile, kus soovitati lihtsalt puhata, et see olla lihtsalt rasedus. Päriselt ka või?! Issand jumal, ma isegi kõhugrippi põdedes olin rohkem elus. Mul on lihtsalt selline tunne, et mul on mingi surmahaigus :(
Roomasin Viimsi Spast koitsa, viskasin Mari lasteaeda, kraapisin veel arvuti välja, et teiega hüvasti jätta, sest üle elada ma praegust seisukorda ei suuda. Armas taevaisa, üks kord aita veel :(
EDIT: kell on nüüd pool 4, ma olen põhimõtteliselt terve päeva maha maganud ja mul on isegi natukene parem olla, nii et päris ära surema vist siiski ei hakka.