Nägin eile, et Jumalaema kirik põleb. Kahju. Ilus kirik oli. Raamatuski sees ja puha. Keegi kannatada ei saanud (sel hetkel, nüüd vist öeldi, et üks tuletõrjuja sai veidi viga?) ja tegemist olla ka lihtsalt täbara õnnetusega. Vähemalt nii ma lugesin, et seoses renoveerimistöödega. Kurb, aga laias laastus… ikka juhtub. Majad põlevad, hooned varisevad kokku ja elu läheb edasi. Päris palju on ju selliseid kohti, mis kunagi on olnud suursugused ja olulised ehitised, aga tänapäeval saab neid ainult piltidelt ja ajalooraamatutest vaadata. Elu on selline.
Ma tõesõna ei räägi sellest, et mingisugust intriigi tekitada, ma lihtsalt tahan teada, mis teie, lugejad, eile seda uudist kuuldes tundsite? Ma pidin rabanduse saama, kui nägin instas ja feissis NUTETUD nägudega pilte. Küll olid südamed murtud, elu läbi, ahastus, õud, paanika, mida kõike veel. Nagu.. eee… tegemist oli küll vana ja väärika kirikuga, millel ajaloos oma koht, aga nagu see on AINULT KIRIK. Ja mina tõesti leian, et kui sul on aega ja viitsimist mingisuguse kiriku üle nutta ja südamel puruneda lasta, siis on su elu küll ikka liiga libedalt läinud ja sa võiksid oma emotsioone millegisse vähe kasulikumasse rakendada.
Või need samad nutuvennad lappavadki ajaloolisi raamatuid ja nutavad iga lagunenud ehitise pildi juures, sest krt, nii ilus ja nii oluline, aga vahi pele, KATKI läind!
Muuseas, eile põles üks mošee ka. Selle peale ei nutnud nagu keegi, süda tuhandeks killuks. Iga jumala päev sureb lapsi nälga. Iga jumala päev sureb üldse inimesi sõjas ja põlengutes ja iga jumala päev juhtub midagi traagilist. Neid uudiseid on ju IGA päev. Kas tõesti need kõik asjad ajavad nutma? Sessuhtes, et kui ma juba nutaks, siis pigem laste ja ülemaailmse kehva seisu üle üldiselt, aga mingi kirik? Please…
Mu ainukene teooria on see, et inimestel on endal mingi ängistus või mure südames ja siis see lihtsalt … vallandub igasuguse uudise peale. Et sitta sellest kirikust, aga süda on niisama muudel põhjustel haige ja nutt kipub peale. VÕI – laadiidaa, vahtige mind. Ma nii kultuurne. Mulle niiii meeldis see raamat! Ma olen mega arhitektuurifänn! MU SÜDA PURUNEB! Jumala haud, nagu vanaema ja esmasündinud laps koos põleks, mitte mingi kirik.
Aga jällegi, vabalt võib tegu olla sellega, et mul on niiiii paljudest asjadest suva, et mingisugune kirik Pariisis on viimane asi, mille üle ma nutta viitsiks või oma pead üldse murraks. Veelgi enam – hakkasin mõtlema, et mis koht see põlema peaks, mis mind üldse heidutaks. Oma kodu vist. Või sõbra kodu. Aga mingi “oli ajalooline ehitis”…
Iga asi siin ilmas on taastatav. Ja kui ei ole, siis noh, see on lihtsalt ASI. Mis nende asjade üle ikka niiväga tihkuda.
Ma muuseas hea meelega kuulaks teie arvamust ka, et kas teil tuli selle kirku põlenguga mingi fiiling või mitte? Seda ei pea mulle isegi ette heitma, et ma harimata mats, kes ei mõista selle kiriku tähendust ja nii. Seda ma tean ise ka, aga ehk keegi hea inime valgustaks siis mind läbi pisarate. Ma luban, ma ei solvu, sest minu jaoks ei olegi eluliselt tähtis, et kõik mind kultuurseks peaks, keda ma ikka petan 
Sõbranna ka ütles, et ta saab aru inimeste kurbusest, et see nii paljudele sümboliks ja lootuseks ja lohutuseks – ma saan sellisel juhul tõesti aru, et usklikud inimesed võivad ehk seda jah niimoodi traagiliselt võtta (ma ise ei ole, selle pärast ma esimesena üldse sellele ei mõelnud) aga mitteusklikud. Miks nemad siis nutavad? Sest neil usklikest kahju? Ausalt, ma EI SAA ARU. Ja ma oleks maru tänulik kui keegi suudaks seda mulle arusaadavalt seletama – mul mitu korda nii olnd, et ma olen mingi laadiidaa, mai saa midagi aru, aga pärast te seletate nii ilusti, et ma olen nagu aaaa…ookkkk, oleks pidand vait olema.
Aga kuna ma lubasin eile endale, et aeg-ajalt luban endale ka mitte nii poliitkorrektseid mõtteplärtsatusi, siis ärge päris mättasse lööge.
Ps! On vaid üks normaalne põhjus, miks üks inimene peaks endast nutva pildi üles panema ja see on loomulikult siis, kui Grey anatoomias Derrick ära sureb. Muul juhul…püüa olla veits. #ebakultuurne #greionelu #võtkenaljagapliis
The post põlend kirik ja purunenud südamed appeared first on Mallukas.