Tere pühapäeva!
Andke mulle andeks, et ma nõnda häbitult olen oma blogi hüljanud, aga ma luban, et ma iga jumala päev mõtlen vähemalt viis korda, millest ma kirjutada võiks. Näiteks ma olen juba kuu aega mõelnud, et teen Kardoga video sellest, kuidas me uusi snäkke proovime. Ja Iluversumist tellisin hunniku fitlife kraami, või no selliseid huvitavaid zero calories toidukraami, mida tahaks proovida ja teilegi tutvustada, kui nad üldse on väärt tutvustamist. Ja iga jumala kord, kui ma ühte seerumit kasutan, aknaid pesen või vetsu kraamin, siis tuleb mulle pähe, et ma PEAN tegema posti oma lemmiklõhnadest. Jah, vetsupuhasti on üks nendest 
Lisaks olen ma veel võlgu pikema postituse Tenerifest ja sellest, kuidas ma sõbranna Riiga silmaopile viisin. Aga kas ma olen need kirja pannud? EI. Kas ma panen neid praegu kirja? Ka ei, sest ma tundsin, et ma pean korraks lihtsalt veidi emotsiooni pealt midagi kirja saama.
Emotsioone on mul viimasel ajal maru palju ja ma ei saa aru, kust nad, sindrid, välja roninud on. Pidevalt on silmad märja koha peal, klomp kurgus ja heldin, et nii-iiii-iii ilus on. Eile näiteks käisin ühte kolmepäevast beebit pildistamas. Fun fact – beebi isa oli kunagi keska ajal paar nädalat mu peika, hehe. Igatahes enam ta pole mu peika (no shit ) vaid on nüüd kolm päeva olnud ühe beebitüdruku isa ja no kui ma sealt koju sõitsin siis panin roolis paar pisarat, sest ma vaatasin neid seal kodus esimest päeva oma beebiga ringi sabistamas ja see oli NII-FREAKING-ILUS!
Kõik need emotsioonid tulid meelde, et kui meie esimest korda beebiga koju tulime. Et noh, nii põnev on ja nii uus on ja nii palju armastust ja beebilõhna ja uusi beebiasju, millest sa essugi ei tea ja see harjumine, et see koht, kus vanasti olite teie kaks kodu mängimas, on nüüd…päris kodu päris perega.
Ja siis sa näed, et see ema on natukene kohmetu ja hästi hell ja värske isa vaatab oma tuttuut tütart sellise uhkusega pilgus, et mul konkreetselt praegu ka valgub pisar silma. Ma ei või… Nii ilus, saate aru jah? Ja see teeb mind omakorda natukene kadedaks, sest mitte kunagi ei saa ma enam tuttuut beebit koju tuua, sest meil on niigi miljon last ja nendest meile aitab küll. Mõistusega saan ise ka ju aru. Kardo muuseas vaatas mind suurte silmadega, et issand, Mallu, miks sa arvad, et sa kunagi enam beebit ei saa saada? MINA ju lähen vasektoomiasse, mitte sina…. Okei, isegi kui ma mingi ime läbi kunagi saaksingi veel beebi, mingi muu mehega või nii, siis see poleks ikka mu ESIMENE beebi. Sest iga järgneva lapsega sa tuled koju aina casuallymalt. Mingi viienda lapse tooksin ma vist haiglast nii koju, et teel Maximasse piima järele sõites tuleb ette, et ah krt, peaks sünnitama, punnitan ta ITKs välja ja sõidan suvalt koju tagasi ja hakkaks, titt kaenlas, putru keetma või nii. See maagia ja võlu kaob argiolmesse, millest on nii kahju, sest see ON maagiline ja võluv ja mida kõike imalat veel. Lihtsalt on. Aga kui sa oled pereeluga harjunud, siis see kaotab nagu oma uudsuse ja erilisuse.
Seegi hea, et ma neid hetki teistel pildistada saan, kiibitsen kõrvalt teiste ideaalsust. Seega kutsuge mind ikka oma beebisi pildistama. Eriti koju. Koju tulen kohe eriti hea meelega, aga stutsi saab muidugi ka. Mul uuel nädalal veel üks aeg vaba, seega kirjutage, sõbrad huvilised marianntreimann@gmail.com.
Üldse oli mul nii hea meel täna kaamera kätte võtta (ja lausa kolm korda!), sest ma pole nii ammu sellega tegeleda saanud. Kui ma lõpurase olin, siis ei suutnud. Alguses kohanesin veel Martaga ja siis läks mu kaamera katki, oli sada aastat paranduses, siis sain ma ta tagasi, kukkus JÄLLE maha, oli jälle sada aastat paranduses ja lõpuks. LÕPUKS on ta jälle minu käes tagasi ja polegi veel maha kukkunud või nii. Saab jälle justkui pildistada, aga noh. Nüüd jõuame postituse alguseni, et ma tegelikult olen jälle ennast kuidagi sinna orav-rattas-olukorda mänginud.
Tahaks pildistada, raamatuid kirjutada, ajakirja kirjutada, suvesaadet planeerida, uhiuue saate pilooti mõelda, kõike tahaks. Sellest ei hakka rääkimagi, et muidugi tahaks ka kodus külitada, Kardoga pulli teha, sõbrannadega väljas käia, lastega mingeid ägedaid elamusi otsida ja nii, aga just see niiöelda eneseteostuse osa. Et mul on nagu mingi surve ja tung sees, et kuulge ma tahan ka KEEGI olla. Tahaks mingi äge tegija inimene olla, aga ma ei tea täpselt, milles ma kõige ägedam vend oleksin veel, seega nokin siit ja nokin sealt. Ja kui küsida, et mis kõige rohkem meeldib, siis kõik meeldib.
Kirjutada ilmselt meeldib eks. Ajakirjale uuesti kirjutada on tore ja kuigi enne see oli selline suvaline, et aitan oma vana ülemust ja nüüdseks juba sõbrantsi, hädast välja ja teen mõned lood, siis lugesin hiljaaegu Briti posti, kus ta rääkis, et talle oli ajakirja kirjutamine unistus ja nüüd sai see teoks ja inimene oli NII õnnelik selle üle. Siiras rõõm. Et mina, ülla-ülla, panin pisara. Ja järgmist lugu kirjutades tundsin ennast automaatselt ka kohe õnnelikumana ja uhkemana, sest ma mäletasin jälle seda alguse fiilingut. Esimene kord, kui sinu nimi on ajakirjas. Loo all. Sina oled selle teinud. Sa oled keegi äge inimene, kes ajakirjadesse kirjutab või nii. Mõne aja pärast see muidugi tuhmus, sellest sai argipäev ja enam polnud uhkust, hea kui üldse ajakirja peale ilmumist lahti tegid ja üle sirvisid. Aga nüüd pole jälle ammu teinud ja uhke on jälle olla, kuigi veel ilmunudki pole, aga olen juba nii palju kirjutanud, et küllap ilmub nüüd mõnda aega.
Tundub, et tänane postitus keerlebki just nende esimeste kordade peal. Esimesed korrad on ägedad. Meenub esimene kord, kui ma sain aru, et mu blogi loeb SADA inimest. Esimene kord, kui ma sain koostööpakkumise. Esimene kord kui ma sõin maksakastet ja avastasin, et ma armastan seda. Esimene kord, kui ma astusin toimetusse ja mõtlesin, et wow, ma töötan siin nagu mingi suur tüdruk. Esimene kord, kui ma Kardoga suudlesin ja meil polnud mitte mingit olmeelu ja vestlusi teemal, et kas peaks ennast pesema, või venitab veel nädala vanal rasval välja, vaid selle asemel kibelesime me poest kiiresti koju tagasi, et saaks amelema kukkuda. Esimene kord kui tema vaatas meie tütart, silmad armastust täis ja nägu naerul. Esimene kord, kui ma talle sülle kerra tõmbasin, kui ma nii kurb olin ja tundsin, et enam ei suuda ma seda valu oma südames välja kannatada, kui ma sain teada, et mu rasedus oli katkenud. Ja see kord, kui ma sain teada, et Mari saab õe ja ma helistasin talle nuttes ja naerdes korraga, ning plahvatasin telefoni midagi sellist, et issand, ta ei olegi surnd ja ta on tüdruk! Indeed, Lende tõesti ei olnd surnd. Ja see kord, kui Mari esimest korda Lendet nägi ja pakkus, et võisime ta tagasi viia, kust ta tulnud oli. Aga samas see esimene kord, kui nad koos mängisid ja mu süda sulas. Ja esimene kord, kui ma nägin Marta silmi ja mõtlesin, et issand, ta on täiuslik.
Esimesed korrad. Mul käivad praegu filmina silme eest läbi esimesed korrad, kus ma mõne inimesega taipan, et jah, klikkkkk, see on minu inimene. Kuidas me esimest korda koos lolli nalja teeme ja pisarateni naerame. Kuidas me esimest korda (liiga palju) veini joome. Esimesed korrad, millest saavad pärast viiendad ja kümnendad ja sajandad korrad. Aastad lähevad. Mõned esimesed vajuvad unustuste hõlma ja mõned esimesed on veel ees. Või mis mõned. Nii palju esimesi on veel ees.
Ok, ma nüüd pühin pisarad oma pundund näolt ja lähen teen midagi kasulikku. Kiire, teate küll. Kiire midagi uut esimest otsida, vanade meenutamine teeb kurvaks
The post esimesed korrad appeared first on Mallukas.