Teate, mis mulle ei meeldi? Kui mingi toidukoht, kus ma käinud olen ja mis mulle väga meeldinud on, otsustab ühel hetkel oma standardeid nii alla lasta, et kogu elamus on … neeh. Nimelt eile sattusin ma linna ja mõtlesin, et võiksime Gelluga midagi head süüa ja ühe hea koksigi nautida. Alustasime oma istumist Babuljast, kus sõbranna sai maailma parima mohhito (andis mullegi mekkida). Ma tegin nadi valiku, mingi ahjuõuna kokteil oli, mis mulle eriti ei meeldinud ja minust sinna ka maha jäi. Kokteilil endal polnud midagi viga, lihtsalt ma polnud säärast varem enne joonud ja polnud lihtsalt minu maitse.
Edasi liikusime endisesse Seafood Bar’i, mis kunagi mul reaalselt üks lemmikutest oli. Nii head toidud ja nagu ma mäletan, siis ka kokteilid. Kohale jõudes avastasime, et nimi on muutunud La Vita Bellaks. Samas sisustus tundus sama ja isegi menüü oli suht sama, lihtsalt veidi vähem mereande ja rohkem itaalia toitu. Okei, läksime sisse.
Ja kuna Maigreti mohhito nii hea oli, mõtlesin seekord ka kindla peale välja minna. Lauda saabunud mohhitod olid aga… rummi ja vee segu. Lihtsalt jälgid. Ütlesime teenindajale, et need on kohutava mekiga, mille peale rastades noormees vastas, et aga mida tema tegema peab. Et neil ONGI sellised mohhitod. Hmm. Ma mõistan, et paljud asjad võivadki nii olla, et erinevad kohati, aga mohhito on ikka üsna klassikaline kokteil, mis peab olema laimine ja mündine ja värske, mitte törts rummi värskaga. Seda enam, et kui ma maksan kaheksa euri joogi eest, tahaks ma seda ikka nautida, mitte läbi häda sisse imeda, sest “siin seda nii tehaksegi”.
Teenindaja viis kokteilid ära ja tõi mõne aja pärast uued, kuhu oli lihtsalt rohkem suhkrut valatud ja üks mündileheke lisaks visatud. Maitsesime. Oli mingi 2% parem kui enne, aga siiski rõve. Nojah, ma ei viitsinud seal vaielda ka, mõtlesin, et jääb siis mohhiitotamata, kuni Maigret ise sealt seest laimi välja koukis ja klaasi pigistas. Lisaks rebis ta ise neid püparmünte klaasi lahti ja siis hakkas juba päris looma. Nojah, tegin ka siis sama ja saime kuidagi mingi enam-vähem normaalse maitsega joogid kokku, aga no absurd, et üks inimene restoranis ise oma joogis niimoodi solberdama peab, et midagigi joogikõlblikku saada. Ütlesime seda ka teenindajale, et mohhitot tehakse siiski nii, et laim ja suhkur pannakse klaasipõhja ja tambitakse veidi nuiaga, et mahlasid kätte saada, mis ilmselgelt tegemata oli jäänud, mille peale ta meid info eest tänas ja ültles, et ega ta absull mingi baarman ei ole ja tegelikult lihtsalt teenindajana neid kokteile tegema pandud on.
Ahsoo siis, tore. Kui kolmas sõbranna liitus, siis soovitasime tal kohe rummkoola võtta, et sellega raskem mööda panna. Noh, mehga kange see oli, aga vähemalt midagigi. Ei tea, kas neil kokk oli ka mingi suvaline ettekandja tol päeval või mis, aga meie karbid olid üsna maitsetud, pooled karbid üleküpsenud, vein välja aurustamata, üsna alkoholine. Ühesõnaga söödav, aga mitte omg wow nii hea, et tahaks veel. Isegi Kardo tegi meil ükspäev paremaid karpe…
Ainukene hea asi seal oli seltskond ja mu austrid. Jumal, kuidas ma armastan austreid, aga peale seda, kui ma sain teada, et nad on söömise ajal elus, siis… nutan ja söön. Õnneks enamikes kohtades neid ei pakuta ja sinna ma enivei tagasi ei lähe, et ei pea enam süüd tundma, kui neid söön.
Ees minu karbivalik, taga frititud mereannid. Mõlemad sellised… okeid.
Kurb, noh! Nii hea koht oli! Ma küsisin ka, et kas teil on uued kokad või, mulle vastati, et ei, KÕIK on sama, aga rebranding oli toimunud. No jah. Rebrandisid ennast heast mereannirestost selliseks veidi ülehinnatud “neeh” toidukohaks, kuhu tagasi ei tõmba ja teistele ka soovitada ei tihka. Kurb!
Mis söögikoht teile viimati pettumuse valmistas?
The post mereannirestost nadiks itaalia restoks… appeared first on Mallukas.