Ma muidugi kirjutasin oma perearstile ka, aga mõtlesin teiega ka arutada ja halada, et mul on häälega midagi viga. St see pole uudis, et mul käre hääl on ja üks kommentaator kunagi lausa pakkus, et “ma teen seda häält, et äge olla”, aga sellegipoolest tunnen ma viimasel ajal, et rääkida on kuidagi maru raske. Umbes nagu kui hääl on ära ja sa kähised hullult ja lõpuks häälepaelad on lihtsalt väsinud. Mul sama tunne, aga isegi siis kui ma natukene aega suhtlema pean. Ma ei teagi nüüd, kas perearst ise oskab mind aidata, või on kohemaid vaja pöörduda häälepaelaarstile 
Vb jään üldse tummaks, mis siis saab.
Hetkel elame siin full on laatsaretis ja eriti haiged on kõik lapsed. Ise just ka ennast väga kabedalt ei tunne, aga noh vähemalt piisavalt hästi, et lastega tegeleda. Viimased päevad on Martaga hullumaja olnud. Ükspäev istus ta kella VIIENI hommikul üleval ja ei nutnud ainult siis, kui teda igatepidi solgutada. Ma siiani olen shokis, et selline asi üldse olla saab, et laps niiiiii palju nutab, aga noh, eks raskused teevad aina tugemaks, sest täna ärkas Marta kell 4 ja oli umbes kuueni üleval ja see tundus lausa super lebo võrreldes eelmise ööga.
Keeras 08.03 esimest korda :)
Käisime vahepeal Riias ka ära nendel Finishi võtetel. Ütleme nii, et enam ei tundu maanteesõit midagi jubedat, vastupidi täitsa lebo oli. Rääkisime Kardoga sõidu ajal maast ja ilmast. Näiteks sellest, et järgmine aasta peaks ikka talveks Tenerifele põgenema. Ja et kas me kunagi müüksime selle maja maha, et kolida nt suuremasse majja kuskil odavamas piirkonnas? Ja kas me peaks lapsed ikka ühte aeda panema? Igast teemasid käis läbi. Ja no muidugi mängisime igasuguseid mänge kah. Sõit läks kiiresti. Lapsed ka halastasid, sest nad pidasid mõlemad kuuetunnise tripi üli hästi vastu. Ja Finishi reklaam sai ka tehtud, see hakkab vist facebookis varsti jooksma ja ma ütlen kohe ära, et see 100palli süsteemis ainult 90 palli võrra piinlik, seega mega okei.
Blaah! Mul tegelt nii palju postitusi ootel, aga praegu tahtsin niisama elumärgikese maha jätta, et jaa, ma olen olemas, aga ma ei suuda arvutis olla, tahaks lihtsalt lamada ja surma oodata, aga lapsed ei anna asu ja üldse söök on ka otsa saanud ja tänaseks ei saa enam ühtegi toidukullerit ka kuskilt poest tellida, et ei teagi nüüd, kas elada tänane viimsete riismete peal üle, või ikkagi kark alla ajada ja poodi minna?
Issand, ma ei suuuuuuuda, paistab, et tuleb riismepäev…
The post niisama juttu ajan yo appeared first on Mallukas.