Käisime eile Kardoga oma esimesel Gordoni perekooli loengus. Kes veel ei tea, siis tegemist on kaheksanädalasest kursusest, kus põhimõtteliselt õpetatakse, kuidas oma lastega ja nende tunnetega paremini hakkama saada. Kodukas lubab, et peale koolitust oskan ma:
- kuidas tulla toime lapse jonniga
- kuidas ennast vanemana kehtestada nii, et suhted ei saaks kahjustada
- kuidas last kuulamise abil rahustada
- kuidas seada piire ja koduseid reegleid nii, et pereliikmed neid järgiksid
- kuidas ära hoida ja lahendada konflikte pereliikmete vahel
- kuidas vanemana jaksata ja enda vajaduste eest seista.
Koolituse läbinud vanem oskab tugevdada ja taastada kontakti oma lapse ning pereliikmetega ning lahendada igapäeva suhtlusolukordi suhteid kahjustamata ja võimu kasutamata. Gordoni perekool rõhutab karistamise negatiivseid tagajärgi ja ebaefektiivsust ning annab vanemale toimivad alternatiivid.
Kuna tegu oli sissejuhatava tunniga, siis oluliselt palju muljeid ja infot jagada ei ole, aga no teoorias tundub mulle, et on põnev värk. Ütlen kohe ära, et tegemist ei ole mingi koostööga. Henry on seda lihtsalt nii mitu korda kiitnud ja kui viimane kord siin läks lahti see arutelu, et kas ja kui palju peab last keelama ja karistama jne, siis tekkis mul tunne, et meie võime siin ju kõik oma vaateid jagada, aga selleks need ka jäävad, meie enda isiklikeks. Igaüks tahab ju mõelda, et ta teeb endast parima ja käitub nn õigesti. Ja kuigi ma usun, et lastekasvatamises seda õiget ei eksisteerigi, tahtsin ma minna ja kuulata, mida seal koolitusel õpetatakse ja arvatakse.
Koolituse läbiviija rääkis maru aeglaselt ja tasakesti, megapikkade pausidega, mis tõsiselt häiris. Nagu tore naine ja teema huvitav, aga jumala eest, räägi veits tempokamalt, ma jään magama muidu! Isegi maailma aeglaseima inimese tiitili omanik, Kardo, tunnistas, et ta saab nüüd aru, mida ma ilmselt temaga rääkides tunnen, kui ma ükskord käratan, et jumala eest, ütle, mida sul öelda on, pole vaja su tunniajaseid mõttepause iga lause vahele 
Aga jõuame nüüd teemani ka. Nimelt tegime me esimeses tunnis seda, et arutlesime erinevate näidete abil mõistmist, kellel on probleem. Näiteks kui lapsed jätavad mänguhoos asjad laiali, ema närvitseb, et miks on asjad segamini jne, siis tegelikult – kelle probleem see on? Selgub, et see on ema probleem. Sest lapsel probleem puudub – tema teeb oma lapseasju. Mängib ja jookseb ja noh, on laps. Emal on probleem, sest emale ei meeldi, kui tuba on sassis. Ema ei ole järelikult piisavalt hästi lapsele sisse juurutanud oma asjade kokku koristamist ja seega pole närvitsemiseks põhjust, sest lahendusi on ka selleta mitu. Esiteks koristada see ise ära, sest noh, teistel ju probleemi pole ja sina oled see, keda see häirib. Teine lahendus on lihtsalt nii kaua oma last vaikselt suunata koristama, et see tegevus talle sisse juurduks ja nõnda on ka kõik rahul. Aga see “appi, kõik on nii sassis ja ALATI MINA KORISTAN!” hala võib südamerahus lõppeda.
Mina olen suht alati nagunii selle suhtumisega olnud, mistõttu ma harva üldse seda närvitsemiseasja teen, aga tore oli kuulda, et ma millegagi niiöelda õigel rajal olen. Või vähemalt mitte totaalselt valel rajal. Aga mis mind mõtlema pani, oli ühe grupiliikme kokkuvõte tema esimesest tunnimuljest. Et seda probleemiasja annab ju igal pool kasutada, mitte ainult lastega suheldes.
Seega hakkasin mina mõtlema, selle suure skandaali üle, mis mul siin oli. Kellel oli probleem? Või noh, kuna see suht-koht jätkub, siis sõnastame selle nii, et kellel on probleem. Mis probleemi tekitas? Ma saan aru, et inimestel on probleem: mina ütlesin neile debiilik. Noh, öeldakse, et solvumine on solvuja asi, aga et inimesed on erinevad, on mul raske mõista, kuidas ühe inimese arvamus saab nii hinge minna ja solvata, et seetõttu päevi ja päevi kuskil närvitseda, sõimelda, helistada, kirjutada, smse saata, kommenteerida ja noh, näiteks ka teise inimese pepuaugust meeme teha. Aga kuna issanda loomaaed olla lai, siis ma isegi ei vihasta, ainult imestan. Mulle on korduvalt öeldud, et ma debiilik olen, aga peale õlakehituse ei ole ma sellele üldiselt andnud. Alati leidub keegi, kelle meelest sa debiilik oleks. Ma usun, et isegi maailma kõige targema inimese kohta on keegi kunagi öelnud, et küll on loll. Seega tundubki mulle see kuidagi nii üle panemine, et minu (suvaantsu) arvamusest nii leili minna.
Ma üritasin välja mõelda, et miks mindi, aga lõpuni välja ei mõelnud. Ehk nii, et keegi oli mu blogi kaua lugenud, arvas, et ma norm vend ja siis ma lambist ütlen talle debiilik, et kas nii? Samas sõimlesid enamasti üldse need, kes kinnitasid, et nad mu blogi üldse ei loe, seega nende jaoks ma olengi lambiants, kelle arvamus ju kõigutama ei pea. No mõtle, mis sa mõtled, aga vot välja mina ei mõtle, on kellelgi teisel mulle mingit valgustavat niidiotsa pakkuda?
Mis siin on minu probleem? Noh. Üsna kehv oli, kui mulle mind mitu päeva jutti sõimuga üle valati, aga otseselt probleemi ei olnud, sest telefoni sain hääletule panna, netti tulin nii vähe kui võimalik ja kirjad kustutasin lugemata ära. Selline probleemilahendus siis. Veidi tundus mulle hetkeks ka probleemina see, et ma kellelegi ei meeldi enam, aga siis meenutasin ma endale iseenda sõnu, mida ma teistele alati lahkelt korrutan. Et tegelikult on ju suva, kas ma meeldin nüüd mõnelesajale (või tuhandele) inimesele rohkem või mitte. Päris elus loevad päris inimesed ja minu päris inimesed on ülimõnusad inimesed. Mistõttu sisustasid nad mu seda neti ignomise aega kinoskäikudega, spaatamiste ja restoranitamistega. Mine või teinekordki poliitsõtta, sõbrad kukuvad kohe poputama, hehe.
Mida ma aga kogu sellest kammajaast õppisin, oli lausa mitu asja. Esiteks päris normaalne, et olgu ma lollakas, debiilik või liigselt emotsionaalne, aga vähemalt ma ütlen nii, kuidas ma täpselt sellel hetkel tunnen. Ei mingit valetamist, ei mingit keerutamist, ei mingit ümbernurga poliitkorrektsust. Pauh. Nii ma tunnen, meeldib see või mitte. Võta või jäta. Nii on! Maailm on niigi täis igasugust umbluutamist, vähemalt seda ma ei tee, olgu muuga kuidas on Ja see on ju päris hea pluss.
Teiseks õppisin ma enda kohta seda, et olgu mis on, aga ma jään enda sõnadele kindlaks. Jah, need sõnad võiksid mõnikord olla veidi leebemad, aga mõte jääb samaks. Minu arvamused jäävad. Noh, täpselt nii kauaks, kuni keegi need ümber lükata oskaks. Et vähemasti pole ma mingi tuulelipp.
Kolmandaks õppisin ma seda, et vaidlemine pole mõttekas. St arutelu pidada on hea ja tore, aga vaielda pole mõtet. Targem annab järele ja loll ei anna. Ja kui kumbki järgi ei anna, siis ütleb see mõlema kohta nii üht koma teist, hehe.
Ühesõnaga. Sai siis ka poliitsõjas olemine ära proovitud, eks näis, mis jama ma endale järgmine kord kaela tõmban. Nii kaua elan aga ikka edasi ja imbun nüüd vaikselt oma blogimaailma tagasi. Vähemalt neli aastat võib jälle valimiste koha pealt vait olla, siis vaatame uuesti, mis saanud on ja mis saama hakkab.
Homme sõidame me peaaegu kogu perekonnaga paariks päevaks Riiga, mul seal mõned tööasjad teha, aga blogisse proovin ikka rohkem jõuda, kui viimastel päevadel. Nagu oleks oma lihase lapse hüljanud või miskit. Lihtsalt hingan sisse, hingan välja ja panen edasi. Sest muidu see poleks mina.
Siiralt teie,
Mallukas, Mullikas, Möllukas, Mõllukas, Mellukas, Mällukas ja minu enda eriline lemmik “vitukas”
The post kellel on probleem? appeared first on Mallukas.