…ja vastupidi.
Ma ei ole kunagi aru saanud, et miks öeldakse, et igas suhtes on tülid paratamatud ja isegi lausa vajalikud. Mille jaoks nad vajalikud on, seda ma ei tea, sest meie peres seda va tülivärki eriti ei harrastata. Vahepeal on küll olnud mingid seisud, mida mina liigitan tüliks, aga Kardo ei teadnudki, et see tüli on. Näiteks siis, kui me taidlesime teema üle, kas meie peres on vajalikum kamin või robottolmuimeja. Mina eeldasin, et see on tüli, sest see vestlus lõppes sellega, et mina nohisesin kõvasti ja panin käed demonstratiivselt risti, et näidata, et mina olen nüüd solvunud ja ELUILMASKI enam ühtegi sõna ei ütle. Natukese aja pärast loomulikult unustasin ära ja lobisesin edasi.
Aaa, üks kord tuleb veel meelde! Ma rääkisin Kardole, et meelekohtades on selline pehmem koht. Teate küll millest ma räägin onju? See pole nagu tavaline pealuu, vaid seal on mingi… pehme koht noh! Ilmselgelt vaatasime me Kardoga ID kanalit ja tuli jutuks, et kas kontsakingaga saab kedagi ära tappa. Ma pakkusin, et kui ma kontsaga juba tapma peaks, siis ma sihikski sinna pehmesse kohta. Ja siis me taidlesime 15 minta, sest Kardo meelest EI OLE inimese peas pehmet kohta. No kuidas siis ei ole, kui mul on…Aga tema väitis, et ei ole ja nõnda me seal kraaklesime mingisuguse pea pehme augu pärast. Ma jälle lugesin seda tüliks, sest ma lõpuks olin päris pahane, et mu lihane abikaasa ei või usaldada mu anatoomilisi teadmisi.
Päris maailmas need vist tülid pole. Või on?
Eelmises suhtes oli tülisid küll, aga need olid põhjendatud kõik vastaspoole soovist mitte tülitseda, ehk kasutas ekspeiks kõige jubedamat taktikat – jääda vait ja oodata, kuni ma maha rahunen. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga kui ma juba olen pahane ja vaidlen, siis kõige halvem valik saab olla VAIT jääda, sest miskipärast mind see küll maha ei rahustanud, vaid ajas mind veel rohkem leegitsema, kuni lõpuks sai väiksest pisiasjast lihtsalt KOHUTAV draama. Peaosas: mina isiklikult, vaikiv kõrvalosa: ekspeika.
Ma hiljaaegu kuulsin sõbranna käest, et tema mees kasutab sama taktikat ja ka sõbranna puhul peab paika see, et see taktika EI AITA. Kui on midagi öelda, siis võiks selle siiski ära öelda, mitte korrutada: “ma ei taha sinuga rääkida, kui sa nii närvis oled!”. No püha peetrus, kui ma juba olen närvis, siis minu ignomine ilmselgelt ei rahustaks mind elusees maha, vaid pigem valaks tuli õlle.
Aga noh, see olen vaid mina, aga nõnda mina töötan.
Kardo on muidugi igati kaval, sest kui ta näeb ära, et ma millegi üle niisama kraaksuda tahan (nagu eitedel teinekord kombeks), siis ta a) kui see teema talle oluline pole, siis noogutab ja nõustub. b) kui ma tahan midagi, mida tal raske teha pole, siis ta noogutab ja teeb, c) kui ma ikka väga hullu juttu ajan, siis ütleb, et kle Mallu sa paned praegu jumala hullu, õigem oleks vait jääda ja nurgas oma tegude üle järgi mõelda (ok mitte päris nii, aga selle poindiga :D). Siis ma kohe mõtlengi, et kui vana rahu ise mulle ütleb, et aeg on järele jätta, ju siis on ka.
Olen ka kuulnud, et teistes peredes tekib tülisid armukadeduse pärast. Meil seda jama ka pole, ma olen sellest ka vist kirjutanud, et me kumbki armukadedad pole. St Kardo väidab, et mina olen, aga ma arvan, et asi on lihtsalt sellest, et ta ei mõista mu nalja mitte kunagi. Ehk siis kui keegi mu blogis mainib, et ta Kardot teab, siis ma teen kurja näo ja küsin: “Ahhhaaaa!!! Kes SEEE veel on, ah?? Kust sa teda tead??”. Mitte, et mind tegelt huvitaks või et ma kuri oleks, aga mulle meeldib lihtsalt väga AHHAAAA!!! öelda.
Mõnikord astun isegi vaikselt tuppa ja röögatan: “AAHHHHAAAA!” nagu mul oleks plaanis Kardo millegagi vahele võtta 
Ma olen muidu päriselt mega normaalne vend.
Mitte, et Kardo ise parem oleks, sest viimasel ajal on meil tekkinud uus komme, et kui me Mari number kahte vahetame, siis rullime mähkme kokku, topime salaja teineteisele püksi ja ütleme: “Hehe, sul on sitt püksis…”.
Mõnikord on mul tunne, et me peaks ravile minema, aga kes sellegi jaoks aega leiaks.
Tagasi tulles armukadeduse juurde, siis kui minul see geen veel väidetavalt olla, siis Kardol puudub see täiesti. Ma toon teile mõned näited.
Ükskord käisin ma lugu tegemas ja lubasin kell 8 kodus olla. Koju jõudsin pool 2. Mitu kõnet ja SMSi ma selle aja jooksul Kardolt sain? Null.
Hommikul küsisin, et kle ma võiks sinu poolest kuskil surnud ka olla, et millal sa mulle helistama oleks hakanud. Ta pakkus, et ehk hommikul oleks, kui ma siis ka koju poleks naasenud. Hommikul olin ma igatahes kodus, nii et mis siin siis enam põdeda eks…
Mina ükskord välja minemas: “Kardo, ma lähen välja!”
Kardo: Kas sa tuled tagasi?
Ma: Kunagi ikka!
Kardo tuli ja kallistas mind selle peale ja ütles tsau.
***
Teine vestlus leidis aset eile õhtu. Mulle meenus, et ma pean täna spaarvustust kirjutama ja seega seal ka ööbima.
Ma: Ma ei tule homme koju.
Kardo: Kus sa siis lähed?
Ma: Ikka meestesse, kuhu mujale.
Kardo: Ok.
Ja ta vist siiani ei tea, kuhu ma lähen, kui ta seda just siit ei loe
Ja kui ma siin ükspäev kassisin teemadel kui jube ema ma olen ja jälle jonnida ja taielda tahtsin, siis Kardo soovitas mul kõik tema kaela ajada ja seletas mulle pikalt, et need, kes minuga mölisevad on ju mingid suvad anonüümsed jorsid, kellel endal lihtsalt pole nii head elu ja eelkõige nii head meest kui tema on. Ja lisas veel seda ka, et kui ma peaksin tahtma VEEL rohkem tööd teha, siis öelgu ma vaid, millal ma piisavalt teenima hakkan ja ta tuleb ise töölt ära seda vaest vanemateta last kasvatama
Vot see on mees ja vot see on suhe. Täitsa tülitsemata ja peksmata. A kuidas teil lood?